Kirjutan kõigest segamini, mis on siis vahepeal juhtunud.
Esimene koolinädal üle elatud. Mina ja hommikud ei ole sõbrad. Lähen kenasti kella kaheksaks kooli SVT tundi. Tund on
alanud ja istun seal rõõmsalt, kui õpetaja ütleb: “Hanna, sa oled märgitud puudujaks.”
Võtsin oma asjad ja läksin minema, see tähendas seda, et ma pidin hoopis teises
majas, teises tunnis viibima. Kas oli mulle seda keegi öelnud? Ei. Prantslaste
asjaajamised. Viisin neile heast südamest musta leiba, aga ei leidunud inimest , kellele see koolis meeldiks. Kõik mis on Prantsusmaal, on nende arust parim ehk siis sai, sai, sai.
Kooli juhtkond pani mind veel lisa prantsuse keele tundidesse, kus on õpilased kes elavad siin peredega. On õpilasi, kes teist aastat, aga mõistavad halvemini keelt kui mina kahe kuuga. See on see , kui elad prantslastega ja muud varianti pole kui nendega prantsuse keeles rääkida.
Seal rühm on väga multikultuurne. Natuke hirmutav isegi, kui mõned on rääkinud , kuidas nad on Prantsusmaale sattunud. Meie prantsuse keele tundi tuli vaatama Pays de la Loire ja Sarthe piirkonna ülikoole juhtiv isik. Temaga kaasnesid ajakirjanikud ja kaamerad. Pidime seal kõik tutvustama ennast. Miks me siin oleme? Mida me tulevikus teha tahame? Õhtul oli see uudistes.
Siin on väga populaarseks saanud lülitada
tuletõrjealarm tööle. Juba viies kord. Koolis kaameraid pole. Õpilased saavad
nendele kergelt ligi. Olen kuulnud, et seda on kasutatud kontrolltöö
ärajäämiseks ja see on töötanud
Üks päev küsis mult koolivend , et kas ma lähen
protestima. Ma kuulsin sellest esimest korda, et siin keegi millega vastu
protestib. Täna toimus siis Le Mans’is protest selle vastu , et välja saata
prantslased ,kes on siin ilma “paberiteta”. Seal prantsuse keele tunnis on
mitmed , kes on siin ilma paberiteta.
Koolis seisin järjekorras, et minna kooli juhatajaga
rääkima. Järjekorras oli veel 6-7 inimest. Ema helistas mulle ja ma siis
hakkasin eesti keeles rääkima. Jutt jäi kohe kõrval vaiksemaks ning vaadati imeliku näoga, kes ma selline olen. Nii mõnus tunne oli kohe eesti keeles rääkida ja kui keegi veel ei mõista ka mida sa räägid. Pärast kõne lõppu kaks tüdrukut
arutasid, kas ma rääkisin vene keeles. Segasin nende
vestlusele vahele ja ütlesin, et tegu on eesti keelega.
Nädala lõpus tulid õed siia. Läksime restorani, et tagantjärgi tähistada nende sünnipäevi. Õpetasin neile sünnipäeva laulu eesti keeles, mida me ka pärast laulsime. Kaks väiksemat õde rääkisid, et koolis oli geograafia
õpetaja küsinud, kas te teate kedagi teistest riikidest. Nad olid siis öelnud,
et Eestist. Geograafia õpetaja tegi suured silmad ja õde pidi näitama, kus Eesti
asub. Geograafiaõpetaja…
Järgneval õhtul läksin sõbraga välja. Läksime tema sõbra juurde, kus oli päris korralikult inimesi. Minu jaoks on veel harjumatu, et kõik käivad välisjalanõudega toas, kuigi on vihmane sügis. Igatahes seal tüdrukud teadsid
Tallinnat, kuna neil oli geograafias test just olnud. Üks poiss , aga küsis mult
kas Eesti asub Araabias ? Kas me jalgpalli oskame mängida ?Jalgpall huvitas
teda väga, kuna ta vend mängib FC Barcelonas.
Ja kui nad kuulsid , kui palju elanikke Tallinnas on , siis arvasid, et ma
ütlesin valesti. Ei suutnud uskuda ,et pealinn nii väike on.
Aga mis pani mind kõige rohkem imestama. MINU, kes on
viibinud siin kaks kuud ja alguses ei saanud sõnagi suust prantsuse keeles,
aksenti kiideti… Nad ei suuda imestada, et kahe kuuga see võimalik on. Vähemalt märkavad teised mu keelearengut, sest ise seda enam tähele ei pane.
Kuidas kuuuurija öelda
 |
| Minu pere, kui väiksemad õed ka meiega on |
 |
| Hea Hip-hopi etendus Le Mans'is |