"Tu veux du miel?"

Nädalad mööduvad kuidagi väga ruttu ning 1.märtsist algab meil talvevaheaeg, mis on ilma poolest juba täitsa kevadvaheaeg.

Hostvend sai kohe peale mind 19. aastaseks. Meie juurde tulid kõik vanavanemad niiet sain nendega ka kohe tuttavaks, sest laua taga sai istutud 6h. Need on need prantslaste söögikorrad, mis on juba nii tavaline. Näiteks on mul siin koolisööklas aega lobiseda maa ja ilm, aga Eestis oli alati 30 min, siin vahepeal 3h. Pigem tekib küsimus, kuidas ma Eestis hakkama saan...

Oleme väga palju aega veetnud perega need kaks nädalat, võib ka öelda, et iga päev teeme midagi koos. Kas või näiteks vaatame õhtuti koos mingit filmi või käime kohvikus. Sellistest tegevustest ei saa rääkidagi, et tegin oma eelmise perega seega on praegu kõik kuidagi minu jaoks "uus".Üks päev käisime kesklinnas ühes väga vinges koomiksiraamatute poes. Kaks korrust on täis koomikseid. Poes on veel palju kujusid koomiksitegelastest nagu nt  (Tintini seiklused., Asterix ). Esimest korda hoidsin käes ka Jaapani koomiksit , mille nimi on manga. Manga on peamiselt alati must-valge ja  lugemist alustatakse viimaselt leheküljelt ehk loetakse raamatut meie mõistes tagurpidi. Poe omanik oli ka isiklikult koha peal ja ütles, et tal on väga suur au enda poes näha eestlast.

Vaatasin filmi Intouchables, aga seekord prantsuse keeles. Super film.

Koolis toimus ühel esmaspäeva õhtul selline üritus nagu kirjanduse öö. See kujutas endast ette siis seda, et koolis kuni südaööni loeti erinevaid kuulsaid teoseid. Mina läksin kooli kella kümneks, minu hostvend luges seal. Sattusin sinna selliseks ajaks, kui parasjagu loeti 1925. aasta filosoofiat ning siis ma sain ikka aru, et ma ei mõista üldse prantsuse keelt. Kohe midagi ei saanud aru. Aga pärast kõik seletasid mulle, et see on väga normaalne ,et ma midagi aru ei saanud, sest see prantsuse keel ei ole see mida me igapäevaselt kasutame, et isegi prantslastel on vaja viis korda lugeda lauset, et aru saada. See oli tõesti nagu hiina keel mulle seda kuulates.   

Nädalavahetusel käisime Rebeccaga linnas maiustamas. Ostsin õigest vahvli ja kreppide kohvikust vahvlit. Tõsiselt super asi. Mõtlesin et mida rohkem seda uhkem, siis võtsin koos nutella ja vahukoorega. Vahukoor lõpetas omadega minu pükstel.Pärast ei olnud meil veel magusast küllaga ning tutvutasin Rebeccale linnas ühte väikest “teetuba”. Ühest korterist on tehtud kohvik. Väga ilus ja hubane, mis on alati rahvast täis ja kust saab maailma parimat kakaod kohe kindlalt.

Laupäeva õhtul läksime hostõe sõbranna jurde. Meid oli 11 tükki ja nad korraldavad tihti selliseid õhtusööke, kus proovivad erinevaid kööke. Selle õhtu teemaks oli “ cuisine moleculairé”  otsetõlkes molekulaarköök.
Enamus toidud olid tehtud siis želatiiniga. No igapäevaseks selline toit ei sobi, aga üheks õhtuks oli midagi uut ja põnevat. Selle kuju ja olek muudab ikka maitse teistsuguseks. Toidud on tehtud meile väga igapäevastest asjadest, aga selle toidu vorm teeb ta meile kummaliseks.
Peale pikka õhtusööki mängisime ühte mängu. See näeb välja selline, et sa saad ühe sõna ja sa kirjutad selle üles,annad sõna edasi naabrile ning naaber joonistab ja annab joonistuse edasi kolmandale. Kolmas vaatab joonistust ja kirjutab mida ta näeb. Ja nii edasi. Näiteks mina sain sõna “vahukoor” ning lõpuks jõudis minuni joonistus seksuaalvahekorrast. Ei tea kuidas keegi mingist joonistusest aru sai…

Mult küsis üks tüdruk "Kas Eestis Facebook ja internet on? "Vastasin, et me elame koopas, teeme tuld ja pole elektrist midagi kuulnudki. Ei osanud lollile küsimusele lollimalt vastata, kuna me olime eelnevalt rääkinud pikalt Eestist...

   

Vabariigiaastapäev. Kuna Eestis kooli pole siis mõtlesin , et teen endal ka koolivaba päeva. Tegelt nii ei teinud. Kool hakkas lihtsalt kell 3 päeval, kuna teistel oli kirjalik prantsuse keele proovieksam, mida mina kaasa ei tee. Paremat ilma ei oska veebruaris tahta. 15kraadi sooja, sinine taevas, päike paistab. Kooli jõudes selgus, et matemaatika õpetajat ka pole, seega minu tunnid algasid kell neli. Nautisime ilusat ilma ja peesitasime kooli hoovis. Inimesed olid t-särkide väel. Talv missugune. Peale “väsitavat” koolipäeva läksime Marie-Louga linna. Olin Eesti lipu kaasa võtnud ning sellist ilusat ilma ei saanud kasutamata jätta. Läksime seekord vanalinna mingit ilusat tänavat otsima. Hakkasin siis tuule ja lipuga võitlema ning jõudsime kaks pilti teha, kui meie juurde tuli grupp prantslasi. Ma ei tea kas nad on turistid siin linnas või elavad, aga nad tundisd huvi muidugi lipu vastu. Rääkisin, et täna on minu kalli kodumaa sünnipäev. Nad palusid luba pildistamiseks ja küsisid ega ma vastu ei ole kui see läheb üles mingile näitusele. Mis mul ikka selle vastu saaks olla, nii tore on tuua prantslaste maailmapilti ka väike riik-Eesti. Ja päev läheb aina paremaks. Minu juurde tuleb üks neiu ja küsib prantsuse keeles. “Kas olete eestlane?”.
Kes see muu võib olla kui teine eestlane!
Nimelt oli üks neiu näinud mind lipuga lehvitamas. Ta on Tartust ja annab inglise keele tunde siin septembrist alates. Vahetasime kontaktid ja loodan teda kindlasti siin veel näha.

Õhtul tähistasime perega väikestviisi. Laulsin Eesti hümni, jõime veini ja sõime fondüüd.

Tunnen siin ennast iga päevaga aina rohkem kodus.

Rebeccaga teetoas

 

Pogona kolme jalaga

molekulaarköök

molekulaarköök

Eestlased pidid ikka jäädvustama üksteist

Prantslased aktsioonis

Koomiksipood

Koolihommikud algavad niimoodi...

24. veebruar

 

Sünnipäev. Uus pere.

Teen väikse ja kiire ülevaate, sest küsimusi tuleb igast kohas. Miks pere vahetad ? Kas uus pere on leitud? Kuidas sünnipäev möödus?

Kordan endiselt, et ma ei hakka siin pereprobleeme lahkama. Mul on plaanis sellest rääkida, aga mitte siin kirjutades. Õppisin sellest ning ikkagi sain ma sellega omamoodi kogemuse. Ei olnud kõik nii lilleline ja ilus kui räägitakse. "Vahetusaasta on elu parim aasta" ei olnud kohe üldse minu lause. Kogu see perevahetus on pikk protsess ning ometi olin ma juba 5 kuud proovinud nendega kokku sulanduda, aga see ei hakanud toimima. Kõik see viis kuud on juba mind kasvatanud. See on andnud mulle juurde julgust ja enesekindlust enda eest seista. Võimalus õppida tunda iseennast. Saada enda parimaks sõbraks. Keegi teine poleks minu eest seda perevahetuseprotsessi ette võtnud. Peale seda kui hostpere sai teada, et ma vahetan pere, läksid meie suhted ainult allamäge. Üritasin ja üritasin, aga suhted meie vahel soojemaks ei läinud.
Plaanis on lõpuks see videopostitus ära teha ning seal saan vabamalt rääkida ning seda juba uues peres. Just nii. Mul on uus pere olemas! Pühapäeval (2. veebruraril) ilmus minust artikkel ajalehes ja esmaspäeval võttis esimene pere ühendust kooliga. Perega kohtusin korraks kolmapäeval koolis. Hakkan elama ema, isa ja ühe pojaga. Neil on kokku kolm last, aga üks poeg töötab Pariisis ja üks tütar elab oma poisiga. Elama hakkan väikses linnas nimega Coulaines, mis on kohe Le Mansi külje all ehk kooli minek on 20-25min. 
6.veebruari õhtul helistas mulle tugiisik, et nüüd pean nädalavahetuseks asendusperre minema.Misasja? Asenduspere? Miks? Nii pidavat olema minule kui ka hostperele parim. Mida kiiremini ma sealt lahkun , seda parem. Pakkisin hilisõhtuni oma kohvreid ja see situatsioon pani küll mõtlema, et KUIDAS ma siit Eestisse saan mindud. Asju on meeletult kogunenud. Ma saabusin siia ühe suure ja väikse kohvriga. Ja siis see vaatepilt, kuidas ma kolin poole aasta pealt. Koomika.
7.veebruari õhtul tuli mulle asenduspere järgi. Isegi mu hostpere ei olnud minuga hüvasti jätmas. Kirjutasin neile väikse kirja, sest kuidagi ebaviisakas niimoodi lihtsalt minema kõndida. Siiamaani pole neilt tagasisidet saanud, mida vist võingi ootama jääda.
Asendusperes olen 12. veebruarini.Kokkusattumus missugune. Asendusvennal ,ma ei tea kuidas teda nimetada tuleks, on ka 10. veebruaril sünnipäev. Käisime kogu perega restoranis meie sünnipäeva tähistamas.

Kauaoodatud 18 tuli. Jah tunnen ennast nüüd sada korda rohkem suuremana ja targemana...

Üritan väikse kokkuvõtte teha koolipäevast. Asendusema viis mind kooli ning sõbrannad tahtsid, et tuleksin kooli kohvikusse. Läksin sinna ja klassiõed olid seal juba. Andsid mulle kaks kinki. Avasin need ja mõlema paki sees olid mu lemmiksmuutid. Lisaks andsid nad mulle kaelaehte, mida pidin terve päev kandma. Selle otsas rippus suurelt silt "18 ans". Kooli tegin neile koogi ja tõin eesti komme. Lõunat läksime sööma koolisööklasse. Meiega lisandusid veel sõbrad teisest klassist (minu eelmisest klassist). Marie-Lou oli võtnud küünlad kaasa , kuigi see on rangelt sööklas keelatud. Panime küünlad põlema ja siis nad ilusti laulsid mulle. Ja siis anti mulle mu “päris” kingitus üle. Nad seal naersid, et kas ma tõesti arvasin, et mulle kingitakse kaks smuutit. Kogu klass oli panustanud minu kinki. Selleks oli lõhnaõli, mida ma olin siin viimased kuud kogu aeg poes käinud imetlemas. Maire-Lou oli seda tähele pannud ja tema organiseeris kogu seda asja Rebeccaga. Siis ma sain veel sünnipäevakaardi kuhu on kõik sõbrad ja klassikaaslased sisse kirjutanud. Ja kui ma seda seal lugesin , siis tulid pisarad silma. Sinna oli nii ilusad sõnad kõik kokku kirjutatud. Mõistsin, et olen leidnud omale sõbrad!

Suur aitäh perele ja sõpradele kes helistasid ning kaardi saatsid:) ! Tegite mu päeva väga- väga eriliseks.

Jälle kohvrite pakkimine ja tassimine ehk UUDE perre minek. Minek oli ikkagi natukene raske ja kurb , kuna olin asenduspere täitsa omaks võtnud. Aga jõudsin kolmapäeva õhtul (12.veebruar) uude perre. Elan siis ema , isa ja vennaga. See õhtu oli ka meil külas nende tütar, kes elab oma poisiga siit 5 minuti kaugusel.

Väga sümpaatsed. Endal oli lihtsalt raskusi panna pähe, et pean jälle seda pereprotsessi hakkama läbi tegema. Kõike nullist alustama. Järgneval õhtul tulid meile külla kaks meest, kes on koos elanud  ligikaudu 25 aastat ja kes abiellusid ametlikult eelmine aasta, kui see Prantsusmaal võimalikuks sai. Megatoredad tõesti. Lihtsalt nii hea on lauas istuda ja tõsiselt naerda, kui naljast aru ka saad. Sõime tigusid ja jõime palju veini. Minust hakkab vist prantslane saama.
Sattusin siia ikka õigel nädalal. Sünnipäevaralli sõna otseses mõttes. Iga päev on kellegi sünnipäev. Nädalavahetusel tulevad kõik vanavanemad hostvenna 19. sünnipäevaks.

Valentinipäev. Juhei. Enda teine pool on saare peal, Inglismaal. Mehhiklannaga mõtlesime, et teeme “forever alone “ päeva. Kool lõppes juba kell üks. Võtsime Mcdonalds'ist suured eined, poest šokolaadisaiu, jäätist ja vorsti ning läksime mehhiklanna juurde armastuskomöödiat vaatama.

Jätan sellel korral video panemata, kuidas ma seal kiljatasin ja nutma hakkasin rõõmust...

Lõppes väikse "toidusõjaga"

Pakkimine

Vahepeal jõudsin korvpalli vaatamas käia

Sünnipäeva skype

Super armas pilt Evelini väikselt õelt

 

forever alone

Artikkel ajalehes

Paari sõnaga sellest artiklist. Tänu artiklile ma pere leidsingi.Seal siis kirjutati natukene minu organisatsioonist, YFU'st." Hoolimata ettevalmistustest Eestis on saabumine uude riiki raske." Rääkisin, et Eestis olin õppinud prantsuse keelt, kuid ilma praktikata ei osanud ma saabudes ikkagi midagi rääkida. Eestis on meil hindamissüsteemi maksimum 5/5 , aga Prantsusmaal 20/20. Artiklis oli välja toodud, et minu jaoks oli imelik, et prantslased peidavad enda kookide sisse meeneid. Ning mainitud oli, et hoolimata minu grammatilistest vigadest, räägin väga hästi prantsuse keelt.