Eesti

Oma viimastest nädalatest Prantsusmaal ei jõudnudki kirjutada, aga heastan selle mõningate piltidega. 
Nüüd olen kodus olnud omajagu kaks kuud. Küsimusi tuleb igalt poolt. Kuidas oli? Jäid rahule? Tahad tagasi?  Ja nii edasi ja edasi.
Vahetusaastaga jäin 100% rahule. Peale tagasitulekut oskan nii palju rohkem väärtustada enda pere ja sõpru. Muidugi on aasta ajaga kõik oma eludega edasi liikunud ja nüüd on natuke raske sõpradega seda "ühist rada" üles leida. Küll seda mure aeg parandab. Nii hea tunne on olla täiesti vaba. Vaba kohustustest ja reeglitest. Ei pea igal sammul mõtlema, kas seda võid teha, kas sinna võib minna jne. Seda mure mõistavad minuga võib-olla ainult vahetusõpilased.
Eesti keel on tulnud tasapisi tagasi. Algused ütlesid sõbrad küll : "Hanna, räägi normaalselt eesti keeles!" 
Muidugi oskan ma tähele panna Eestis nüüd asju, mis on täiesti teisiti Prantsusmaal. Näiteks see, et tänavatel võid sa kohata igast rahvusest inimesi, aga Eestis on väga harv juhus kohata teise nahavärviga kodanikku. Siiamaani tahan bussi minnes öelda bussijuhile "Tere!", aga siin vaadatakse seda pigem imelikult. Seda kõike oli Prantsusmaal kergem vastu võtta, kui nüüd neid harjumusi jälle "maha jätta". Tagasitulek ei olegi kohati nii kerge, kui ma arvasin. 
Samas prantsuse keel tahab väga kiiresti ununeda. Õnneks käis mul sõbranna (Marie-Lou) Prantsusmaalt kaheks nädalaks külas ja siis sai jälle keelt lihvida. Tema jäi Eesti külastusega väga rahule. Alguses ei mahtunud talle pähe, et hommikuti ei olegi laua peal sai ja moos, vaid must leib ja sink. Üritasin talle ikka kõik võimaliku lasta ära maitsta. 
Näiteks esimene õhtu ei saanud ta aru, miks meil aknaluuke pole ning ta tahtis juba järgmisel päeval minna silmaklappe ostma, aga hiljem sai aru et polegi nii hull. Talle jäi mulje, et Eestis on majad hiiglaslikud ja kõigil on suured aiad koertega.

Pere ja Marie-Lou korraldasid üllatuspeo

Väike kommentaar nende kahe viimase pildi kohta. Hostema saabus selle kandikuga ja kõik kogunesid ringi ja hakkasid mind pildistama. Ei tea küll mis seal kaane all oli ? Konnajalad. Said siis lõpuks need kauaoodatud konnajalad ära proovida. Saladuskatte all võin öelda, et nagu kanaliha.

 

 

Endal oli tunne, et oli sünnipäev. Kingitusi oli kuhjaga.

Rongijaamas

Pariis

Nende kohvritega oli võimatu liikuda pluss suur lipp. Pariisis pakkusid abi nii mõnedki, kui nägid mind nende asjadega ukerdamas. P.S. Mõlemad kohvrid olid Eestisse jõudes katki!

Pariisist sõitsime edasi Berliini. Sõit toimus öörongiga, mis oli väga väga vana. Ei soovita kellelegi sellist kogemust. Ühes toas oli kuus voodit ja meie (kolm eestlast) sattusime kokku ühe vana prantsuse paariga, kes tahtsid kell 9 õhtul magada. Kuidas mahtusid meie kõigi kohvrid sinna tuppa oli omaette teater...

Ei saa üle ega ümber, kui hästi see saksa poiss rääkis eesti keelt. Uskumatu!

YFU YES 2014

Siin pildi peal on kõik vahetusõpilased, kes käisid Euroopas.

Ja siis algas meie 34-tunnine bussisõit Tallinnasse. Jah, 34h bussiga. Kui Eesti vabatahtlikud olid Eestist musta leiba toonud, läks olemine ikka paremaks.

Kodus ootasid mind üllatuseks sõbrad ! Mul ei ole kahjuks pilti, kus oleks kõik peal, ma olin nii õnnelik, et nad kõik minu juurde tulid :)

 

Läksime ratastega rabasse sõitma, aga laudteed olid "natukene" üle ujutatud, niiet sealt me enam ratastega üle ei saanud. Vähemal sai Eestimaa loodust näha küll. Igal päeval, mis ta Eestis veetis, sadas vihma...

Väga tore oli Eestisse jõudes kuulda vastukaja blogi kohta, niiet päris iseendale ma seda ei kirjutanudki. Nüüd on nii mõnelgi aimu, milline võib olla elu  saia-veinimaal.
AITÄH KÕIGILE KES OLID TOEKS JA AITASID MINU UNISTUSE ELLU VIIA!

Ja ongi selleks korraks kõik!

Bisous a vous
Hanna

10 jours

Aeg lendab.

Viimasest postitusest on maa ja ilm möödas. Ja ilusate ilmadega pole aega maha istuda ja blogi kirjutada. Ma olen viimaste nädalate jooksul nii palju teinud, et ei jõua enam meeles pidadagi mida täpselt. Niiet vabandused, et ma ei jõua midagi siia blogisse kirjutada, seega lähen kergemat teed pidi ja "toidan" teid piltidega...
Kool on nüüdseks läbi saanud ja viimased 10 päeva Prantsusmaal jäänud. 26.juunil sõidan Le Mans'ist Pariisi, kus saan teiste vahetusõpilastega kokku. Pariisist läheme rongiga Berliini. Oleme Saksamaal 27.-1.juuli. 1. juuli hommikul stardime bussiga Eestisse. Küll see bussisõit tuleb pikk.

2. juuli kell 20.00 jõuan Tallinnasse Falgi teele. Kõik sulelised ja karvased on oodatud!

Brandoni 20.sünnipäev

 

Avastasime sõpradega Le Mansi lähedalt sellise imekauni ujumiskoha... Vette saab hüpata kaljudelt.

Käisin sisalike loomaaias Le Mansist 4 h kaugusel, kus olid ainult krokodillid, kilpkonnad ja maod.

 

Värsked austrid ja valge vein

Ile de Ré

 

 

Sõitsime Ile de Ré’le. Seal oli väga palju inimesi ja ummikuid palju. Aga see-eest oli seal võrratult kaunis. Vesi oli mõnus helesinine ja päike paistis. Seal ronisime kõrge majaka otsa , kust avanes imeline vaade.

Ile de Ré'l sõin oma elu parimat jäätist, mida ma ei oska ühegi teise jäätisega võrrelda. Seal oli ulmeline valik maitseid. Hostisa võttis väga ekstreemsed maitsed ning tema juurest maitsesin austrimaitselist jäätist...

La Hermione Rocheforte's

Hostisaga VIP

Paraad, kus sai kõiki piloote näha

24-tunni võidusõidu ajal oli meie maja rahvast täis. Sakslased, belglased,
taanlased,inglased, ameeriklased, portugaallased, prantslased. Iga õhtu oli pidupäev.

Pildiallkirja lisamine

 Mõned õhtud sõime raja ääres, inglaste juures, kes elasid seal karavanides.

24-tunni võidusõidu nädal oli mega! Seltskond ja inimesed, kes siin olid, selle pärast tasub ka järgmine aasta siia tulla!

Hostisaga selle autoga linna peal sõites, võis paljudel küsimus tekkida :" Kas see on ta tütar või armuke?"

Kena suve jätku,
Varsti näeme!

Maikuu

Alles tulin ja juba lähen.
Nüüd on peas iga päev küsimus:"Kuidas ma siit suudan lahkuda?"
Kõik mis oli võõras on kalliks saanud. "Võõrad" inimesed, kes mind enda juurde elama võtsid, on minu teiseks pereks saanud. Tuttavad on kujunenud sõpradeks. Põsemusid on saanud kui elementaarseks tervitusviisiks. Ilma saia, juustu ja veinita tundub õhtusöök poolikuna. Ilma sõnaraamatu ja tobedate küsimusteta tunnen ennast kui prantslasena.
Imelik tundub jälle Eestisse minna ja vanas rutiinis edasi elada. Kas üldse sõbrad ootavad mind Eestis? Kõik on selle aasta jooksul oma eludega edasi läinud ja kõigi elus on toimunud muutused. Neid küsimusi on peas tohutult, aga eks ma saan nendele vastused kuu aja pärast.

Üks naljakas seik prantsuse keele tunnist:

"Pärastlõunal olin prantsuse keele tundides.Seal oli üks poiss ja tüdruk kellega ma varem rääkinud polnud. Nad küsisid, et kust pärit olen.

Mina:"Eestist."

Nemad:" Ahjaaaaa Austraalia!"

Mina kordan:" Ei, Eestis!"

Nad ütlesid: "Eieiei Prantsusmaal ütleme meie - Austraalia."

Mina:"Kuulge ma räägin Eestist."

Nemad targalt:"No sul on aksent."

Siis võtsin kaardi ja näitasin puust ja punasest, kus poolkeral asub Eesti ja kus Austraalia. Siis jäid neil suud kinni…

Sooritasin viimase  kontrolltöö Prantsusmaal selleks aastaks. Seda läksime Marie-Louga tähistama minu lemmikusse teesalongi. Pärast toimetasin Dimitri ja Brandoniga Laura sünnipäeva asjad Josephi juurde. Nimelt aitasime Laural korraldada tema 20. aasta sünnipäeva.  Sünnipäeval olid kuulsad ameerika topsid, mille järgi Eestis hullud ollakse. Pidu kestis varajaste hommikutundideni ja mina läksin kell 7 hommikul otse sõbraga Nantes. Tema läks vaatama oma venda, kes õpib Nantes ja mina läksin YFU viimasele kokkusaamisele.Teistel olid pered ka seal, aga minu pere töötas hommikul seega nad ei saanud tulla. Pisaraid poetasid seal mitmed, aga mitte mina… Pärast jalutasin sõbraga  natuke Nantes kesklinnas aga me olime mõlemed nii  väsinud et startisime peatselt kodu poole.

Koju jõudes olid vanavanemad kõik meie juures. Tähistati emadepäeva nädal varem, kuna järgmine 25. mail on valimised ja minu hostisa töötab linnavalituses. Mulle kinkis hostisa roosi, tegi põsemusi ning ütles:" Hanna, sa oled nagu oma tütar!" Siis hakkas pere rääkima, kui Hanna ikka ära läheb, jääb koju kuidagi suur auk...

23.mail tähisati siin sellist päeva nagu "Fete des voisins". Tõlkes nag naabrite püha või naabrite päev. Eestis polnud sellisest üritusest varem kuulnudki. Õhtul kella 7st pandi kolm suurt lauda meie maja ette. Kõik siin tänaval elavad inimesed tulid enda toidu ja jookidega. Sai jälle kõigile seletada kes ma olen ja kust ma tulen. Ehk ikka ja jälle need samad küsimused mis alati.

Hostema tutvustas mind ühele naisele kui enda tütrena ja siis see naine oli: "No ta on sul küll muutunud." Siis hostema oli, et no see on mul teine tütar juba. Naine oli väga imestunud ja ütles, et pole mind üldse siis kohanud varem. Siis kui ma pärast selle naisega pikemalt rääkisin, oli ta imestunud ja ütles hostemale. “Aga miks su tütrel aksent on ?”

Möödunud nädalavahetusel sain Lauraga linnas kokku. Võtsime meie lemmikbaarist joogid ja istusime rahulikult vanalinna ning nautisime ilusat õhtupoolikut.

Pärast tuli meile Charlene järgi ja läksime mingi Melchiori juurde. Minu esimene küsimus oli, kas see nimi on poisi või tüdruku oma. Edasi liikusime Laura sõbra juurde , kes mängib ameerika jalgpalli mu paari sõbraga. Seal oli teemas "beerbong".

Pildid räägivad ka enda eest.

Sünnipäevaliste pildid:

Sünnipäevalaps Laura

Mehed köögis

YFU viimane kokkutulek

Nantes

 

Hostisa kinkis selle lipu ja andis kohutuse selse ühes tükis Eestisse toimetada

Kui 5h paus oli ja kokkasime minu juures

Pidustused naabritega

Hostperega šoppamas

Saage tuttavaks minu hostisaga