Vaheaeg, vanemad ja Pariis

Minul on kahenädalane vaheaeg täie hooga käimas.

Minu emme ja issi tulid Prantsusmaale paariks päevaks. Mul mingit ärevust nagu sees polnudki, sest olin juba harjunud siin täitsa omapead olema.  Jõudsin koju ja ukse peal oli eesti lipp. Hostvanemad olid vist rohkem ärevil kui mina. Igatahes emme-issi saabusid ja muidugi oli väga väga hea meel neid näha ja  kallistada ning eesti keeles rääkida. Sain siis koguaeg sünkroontõlget teha, sest nemad prantsuse keelt ei räägi. Võino ema natukene üritab.Vanemad said ikka naerda minu uute sõnade üle, mida ma eesti keelde leiutasin.

Tutvustasin oma linna ja käisime minu lemmikus teesalongis veini joomas. Üks õhtu olid meie meie juurde kutsutud Marie-Lou koos oma vanematega. Miks veel nemad ? Marie-Loul on piletid Eestisse olemas ja tore oli kui meie vanemad ka üksteist näevad.

Järgmisel päeval külastasime veinikeldrit. Minu jaoks oli see esimene kord.  Väga tore kogemus. Üritan vaikselt oma teadmisi veinidest arendada. Alguses oli veinide degusteerimine. Nimelt on see üks perefirma, kes elab kohe seal samas. Neil on suur veinikelder, kus nad korraldavad ekskursioone. Seal siis räägiti ajaloost ja jätsime ka enda soovid veinikeldri seina peale.  

Käisime hostõe juures mu vanematele tema loomi näitamas. Minu ema kes kardab igasuguseid sisalikke, võttis igast võimalikud sisalikud ja maod seal enda kätte. Käisime vaatamas, kus toimub kuulus 24-tunni autosõit juunis. Seal oli see nädalavahetus üks suur vanade autode näitus. Muidugi veetsime seal ikka mitmed tunnid, kuna hostisa rääkis seal iga võimaliku inimesega.Õhtul pakkisime kohvreid. Andsin vanematele SUURE kotitäie asju kaasa, et tagasitulles endal natukenegi kergem oleks… Edasi läksid nad siit Pariisi tööreisile.

 
Enne vaheaega oli mul juba põhimõtteliselt vaheaeg. Pool klassi oli Hispaanias ning paljud õpetajad puudusid. Minu koolipäevad lõppesid 10/11 aeg.  Seega jäid pärastlõunad sõprade jaoks.

Üks õhtu viis hostpere mind teatrisse. Etendus rääkis Marie-Antoinette elust Versailles. Alguses oli mul nii raske tekstist aru saada, sest nad moonutasid oma hääli väga palju ja rääkisid hästi kileda toonida. Natukese aja pärast harjusin ära ja sain juba rohkem aru. 

 Hostõde  ja ta poiss võtsid endale koera. Imearmas ja väike. Kui nad vaid selliseks jääksidki.

   

Lihavõtted

Mind valmistati juba vaimselt ette, et tuleb pikk lõunasöök. Meid oli kokku 18. Jälle uued näod keda varem näinud ei olnud.

Lõunasöök kestis ainult 5h, ma olin juba ennast hullemaks ette valmistanud.Minu hostperes süüakse lihavõtetel alati pere ja sugulastega.Enne lõunasööki otsisid lapsed aiast šokolaadimune. Mulle meeldib ka šokolaad, niiet otsisin koos nendega.
Nad söövad alati lihavõtetel lambaliha.
Esimesed lihavõtted kus ma ei söönud ühtegi muna! Kokkuvõttes istusin terve päeva laua ääres.  

21 aprillil käisin kodulinna pidustusel. See on toimunud neli sajandit juba siin, et peale lihavõtteid on suur paraad ja munasöömine.Suures potis keedeti rahvale mune. Lastele oli igast erinevaid atraktsioone. Mina läksin hostisa ja hostvennaga püssiga täpsust laskma.Pärast käisin hostõe juures ja  söötsin esimest korda elus madusid. Söötsin väikseid madusid, aga nad said suuri rotte...

25. aprillil käisin koolitundides natuke vähem, kui oleks pidanud ja sõitsin Pariisi.

Minu kullakallis Liis tuli Prantsusmaale ja kohtumispaigaks valisime Pariisi.

Mina jõudsin 12ks Montparnassi rongijaama. Meil oli lepitud kokkusaamine seal. Helistasin Liisile, kes ootas mind Galeries Lafayette kõrval. See asus kohe rongijaama kõrval. Läksin siis välja, kaubanduskeskuse peaukse juurde, aga keda ma ei näe? Liisi. Helistasin ja küsisin kus ta omadega on. Tema oli Pariisi ooperimaja kõrval. Minul polnud Pariisi kaarti kuskilt võtta seega küsisin ühelt möödakäijalt abi. Tema ütles, et ooper on hoopis teises kohas, ühe teise Galeries Lafayette kõrval.
Seega ootasime üksteist kahe erineva Galeries Lafayette peaukse ees.
Leppisime järgmise kokkusaamise- Luxemburgi aias.Mina ilma kaardita, läksin sinna ühe mehe jutu järgi.Ma ei tea mida ma oleks seal ilma prantsuse keeleta teinud…
Ligi tunni aja pärast leidsime lõpuks üksteist Luxemburgi aias. Oh seda rõõmu!!
Edasi jalutasime ringi ja läksime Arhitektuurilinnakusse. Käisime muidugi poes Abercrombie, kus tegime kohustusliku vol 2 pildi meesmodelliga.
Õhtul käisime Itaalia restoranis söömas. See on ikka hull , mis hinnad Pariisis on. Pudeli vett saad osta 4-5 euri eest ja pasta hinnaklassis 20-25 euri.

Pidin liisi ja ta emaga samas hotellitoas ööbima. Pidime lisavoodi  võtma, aga siis hotellis selgus, et sinna tuppa nad lisavoodit ei saa panna. Seega mulle anti uus tuba. Aknast vaade Triumfikaarele. Pole paha.

Õhtul rääkisime kõik jutud Eestist ära kuni hiliste tundideni. Raske oli see äratus järgmine hommik ja veel raskem Liis lennuki peale lasta…

Mina jäin veel paariks päeva Pariisi. Seiklesin natukene üksi Pariisis. Vihma sadas, seega poodides saigi ennast soojendamas käia. Õhtul sain kokku oma hostperega. Käisime nendega triumfikaare otsas. Peale seda hakkas nii kõvasti vihma sadama, et võtsime RER( see on rong , mis sõidab Pariisi regioonis) ja sõitsime nende sõprade juurde, kus ööbisime.

Ööbisime pere juures, kellel on kaks väikest poega. Üks on viie ja teine kolme aastane. Nad ei häbenenud üldse, vaid võtsid mu kohe omaks. Ma polnud siin enne väikeste lastega kokku puutunud. Mõnest asjast oli natuke raske aru saada, mida see kõige väiksem rääkis, sest ta väga hästi veel ei hääldanud kõike välja, aga saime kõik jutud räägitud. Õhtusöök lõppes kell 12...

Järgmine hommik läksime Pariisi avastama.

Meiega tulid kaasa kaks väikest poissi oma isaga. Aga mina oli see kes pidi neil käest hoidma, neid sülle võtma ja kõigile võimalikele küsimustele vastama, mis neil pähe tuli. Kõige väiksem küsist mult: “Hanna, sa oled ju peaaegu sama vana kui mina, kas sa tahaksid minuga abielluda?”
Läksime Seine jõele paadiga sõitma. Ilmaga vedas väga. Päike paistis ja saime istuda väljas. 28 aprilli hommikul läksime hostvanematega jälle kesklinna ja külastasime ära veel tähtsamad kohad, kuhu me jõudnud ei olnud.

Notre Dame kiriku kõrval on sild kuhu kõik armunud on pannud tabaluku enda nimedega. Neid on seal uskumatult palju ja need kaaluvad umbes 8tonni. Sild pole selleks ette nähtud ja arvatavasti hakatakse neid varsti vaikselt eemaldama.

 29 aprilli õhtul korraldasime mehhiklannale ärasaatmispeo.

Jah, ta lähb Mehhikosse tagasi ning lõpetas varem programmi ära.
Igatahes tahtsime ta ikkagi ilusti ära saata. Mina kutsusin  ta “enda” juurde ööseks. Saime pärastlõunal kesklinnas kokku ja tegime seal aega parajaks.
Minu hostema tuli meile õhtul kesklinna järgi ja pidi meid “koju” viima. Pidu toimus korralikult linnast väljas, aga Isabelil polnud õrna aimugi kus ma elan, seega ta ei teadnud kuhu me sõidame. Ma ikka natuke põdesin et äkki ta saab aru, kuna me sõitsime päris korralikult linnast välja. Kohale jõudes tulid teised õue ja no ta oli ikka väga üllatunud, ta polnud midagi aru saanud.
Meid oli 13,kõik olid midagi süüa/juua kaasa võtnud. Mina tegin tiramisu kooki.
Pidu kulges mõnusalt. Tantsisime , rääkisime. Magama saime kell 6. Ja äratuse panin kell 7.30. Mina eelistasin vara koju jõuda ja kodus edasi magada. Mina olin järgmin päev sooda mis sooda ja pidin veel õhtul kella seitsmest üheteistkümneni lauas istume ja siis kõik said minu kulul nalja teha, et ma eelmine õhtu pidutsenud olin...

1.mai on püha. Mida teevad prantslased ?

Protestivad ja müüvad maikellukesi. Hostisa tahtis ka mind viia manifestile, aga minule oli uni magusam. Minu sõbranna Marie-Lou, kes Eestisse tuleb käis enda kodulinnas neid müümas ja teenis sellega Eesti reisi jaoks täpselt 87 €.

Sain selle autoga paar tiiru linnas teha

Jäädvustasin meie külaskäigu veinikeldri seinale

Käisime veel tennist mängimas

Hanna ja ananass

Lõuna Faustine juures

Sõbrad kinkisid imelise juukseharja

Jango

Lihavõtete lõunasöök

Selle sees keedeti linnarahvale mune

Vol 2 Laura

Kohustuslik Abercrombie

Triumfikaare otsas

Olin turist ja kuulasin paadis ajaloolist tausta

Lucas ja Nathan

Võimas Notre Dame kirik

Louvre

Marie-Lou maikellukeste müük

Lahkumispidu

Kevad südames

Ajan kõik ilusate ilmade süüks jälle...

Peale pühi kirjutan pikemalt...
Lõpp on nii lähedal, päevad jooksevad käest. Nüüd on tõesti see aeg saabunud, kus ma ei taha siit lahkuda.

7-9 aprillil käisin klassiekskursioonil Auvergne's. Seal on vanad vulkaanid. Siit ligikaudu 500 km kaugusel. Meid hoiatati, et seal on väga külm. Seega mina panin talvejope ja soojad saapad.

Esmaspäeval ootas meid esimeses sihtkohas 28 kraadi ja lauspäike. Meile anti 40 leheküljeline raamat, mis oli täis erinevaid ülesandeid. Minul on ikka hea vabandus taskust võtta. "Ma ei saa aru." Seega nautisin loodust ja tülitasin klassikaaslasid, kes ei viitsinud samuti töötada.

Ööbisime mägedes, mis oli ühe järve ääres. Hommikuti oli kell kuus äratus ja matkama minek! 

See päev kulusid kõik minu soojad riided ära, sest ilm oli mägedes kordades külmem. Ronida saime oi kui palju.

Õhtuti toimus meie ööbimiskohas disko?!? Just, poleks sellist üritust eesti klassiekskursioonil ette kujutanud. Osad tüdrukud olid kohe kontsad ja kledid kaasa võtnud. Mina tundsin ennast mugavalt toasussidega. Lõpus ikka oli meid seal tantsimas väga palju ja meiega lisandusid kõik õpetajad.

Juuksuris ka käidud üks kord. Mul lõikas juukseid tüdruk, kes alles õpib juuksuriks. Väike hirm oli sees, et kuidas ma juuksuri juurest koju jõuan. Lõpp hea kõik hea- juuksed alles. 

Eelneval nädalavahetusel käisin sõbra juures väiksel peol. Pärast tegime linnatuuri. Ma polnud siin öise linnaeluga tutvunud väga, niiet tutvustati siin populaarseid kohti. Pühapäeval ravisime tervist spordiga, mängisime tennist. Seda ei saa just tennise mängimiseks nimetada... 

Minu päeva super uudis: Marie-Lou tuleb suvel Eestisse!

Peale kooli Marie-Lou'ga klaas veini

Tuulest viidud

Vaade ööbimiskohast

Hommikused ronimised

Sain enda väikselt sõbrannalt imearmsa kaardi

Külastasime linna parimat crepi ja vahvlikohvikut

Hommikused värsked croissante'd

Lauraga avastamas linna

See on meie tennis

Video Marie-Lou'le kes on Hispaanias.

Pour un flirt avec toi

Kevad südames ja aega pole istuda maha, et blogi kirjutada.

Kirjutan lühidalt ja panen pigem palju pilte...

22. märtsil toimus väljasõit Rennes'i. Nägin enda teist poolt -Käroliisi. Saime jälle eesti-prantsuse keeles rääkida. Jalutasime alguses kõik koos teiste vahetusõpilastega linna peal. Sõime traditsioonilist Rennes toitu "Galette saucisse". Kauplesime endale seal vaba aja välja ja saime kahekesi olla. Võtsime ühes baaris klaasi veini ja rääkisime jälle kõik maailma jutud ära. Pärast saatsid nad kõik mind rongijaama, sest minu rong läks kõige varem. Meie lõpetasime muidugi pisaratega. Käroliis seisis mu rongiukse ees, vihma ladistas. See hetk oli nagu filmist.

Rongijaama tuli hostõde järgi. Läksin tema sõpradega hamburgerirestorani. Kuna see on nii populaarne koht, siis pidime tund aega parajaks tegema. Läksime ühte õllebaari. Süsteem on selline. Sa võtad sõpradega laua, kus saad otse lauast õlut serveerida. Laual on väike magnet mille ühendad oma baarikaardiga, mille peal on baarikrediit. Seega ei pea minema baari õlut tellima, vaid saad seda otse enda lauast teha ja maksad koguse, mitte klaasi eest.

 

Versailles

Veetsime hostema, hostõe ja ta poisiga päeva Versailles. Ilmaga vedas tohutult. See oli minu esimene kord Versailles. Läksime sinna suure bussiga koos teatritrupiga, hostema tuttavad. Kahe nädala pärast esietendub nende lavastus, mis räägib Marie-Antoinette’st. Jõudsime kell 10 hommikul kohale. Rivi oli juba tohutu. Versailles aia külastus oli tasuta seega alustasime sealt, et vältida rivi. Lõunal pidasime pikniku ka seal. Seal on i-m-e-i-l-u-s.

Lõunapausid

Rennes rongijaamas oli võimalus klaverit mängida

Galette saucisse

Õllebaar

Kodused hamburgerid

Bretagne piirkonna vahetusõpilased

 

Kino peab saama. Lasime vanu hitte. Uskumatu kuidas inimesed sellega kaasa läksid. Tantsisid tänaval ja küsisime inimestel soovilugusid. Kahjuks seda videole ei saanud, aga idee on siin. Üks vanapaarike tantsis akna all, sest tegu oli prantsuse nende ajastu lauluga. Eestis oleksid kõik tuimalt vaadanud, et mis imelikud need veel on....

Tristitude-enfin des vacances

Tõsi see on, et kevadel möödub aeg palju kiiremini.Juba on mõtted peas, et kas ma pean juba Eestisse minema. Kuidas ? Kas kõik jätkub Eestis samamoodi kus pooleli jäi ? Väike hirm on vanasse elurutiini tagasi minna ja kõik siin maha jätta. Kuigi samas on ärevus näha endale kalleid inimesi...

Kaks nädalat talvevaheaega on möödas.
Esimese nädal möödus enda kodulinnas.  Üks nädalavahetus ööbis meie juures 15 inimest, kes olid siia tulnud igast Prantsusmaa otsast ja kaks belglast. Belglastel on ikka täitsa teine aksent, aga mõistsin neid ikka.

Käisin esimest korda hostõe ja ta elukaaslase juures. Nad elavad siit viie minuti kaugusel.Neil on kodus maod, kilpkonnad ja sisalikud. Just. Kodus!!!

Sain neid kõiki käes hoida. Alguses oli ikka väike hirm sees seda madu käe peale võtta, aga no pärast ma võtsin neid ise sealt puurist välja ja panin enda keha peal neid roomama. Neil on ka mõned ohtlikud, mida julgeb võtta ainult hostõe elukaaslane kätte.

4.märtsil oli Eestis vastlapäev, siin on selle nimi Mardi gras. Selle puhul tehakse vahvleid ja creppe. Läksin kaheks päeaks Marie-Lou juurde. Meie tegime vahvleid. Sõime neid nutella ja vahukoorega. See päev ületas magusalimiit oma normi. Päeval käisime ML ema sõbranna juures, kes elab väga ilusas kohas ja kes kasvatab hobuseid.

Esimese vaheaja nädala lõpus käisime Chloega (hostvenna tüdruk) jõusaalis. No ma polnud siin selle aja jooksul kuskil trennis käinud, sest seljaga probleemid. Olen iseseisvalt ennast kodus liigutanud.

Ja nüüd mu teisest nädalast!!! Mu unistus täitus ja ma sain minna hostperega alpidesse. Polnud kaks aastat suusatamas käinud. Enam sellist vahet sisse ei saa jätta. Mäesuusk on imeline.

Startisime kodust 7 märtsil suure auto ja järelkäruga. Meie autos olid hostvanemad, hostvend ja hostisa vanemad. Ma olin nii üllatunud, et vanavanemad meiega kaasa tulevad. Ikkagi 10h autosõitu. Selgus veel et vanaisa, 81 aastane, suusatab!!! Tahan ka 81. aastaselt suusatada.

Teise auto peal olid hostema vanemad ja hostema vend oma tütrega. 

Lyoni jõudsime vahepeatustega 7 tunniga. Ööbisime ühe öö hotellis, et järgmine päev varakult alustada. Hommikul startisime kell 7. Otsisime ühe pagaripoe, mida ei ole ju Prantsusmaal raske otsida. Värske croissante ja šokolaadisai, selle nimel kohe võis nii vara ärgata. Edasi võtsime suuna St Jean de Maurienne, kus tegime kogu nädalaks sisseostud. 

Lõunaks olime mägitee läbinud ja enda väiksesse mägimajja jõudnud. Hostvanemad on siin käinud 20 aastat. Meil on siin üüritud väike maja 1700 m kõrgusel. Magamistoa aknast avanes juba imeline vaade... Kohale jõudes kibelesime ruttu ruttu sõitma minna.

Ilmadega vedas tohutult. Seitse päeva päike ja sinine taevas. "Imekaunis" suusataja päevitus ei  jäänud ka tulemata. Lõunat valmistasid vanaemad. Iga päev sai mäe pealt korraks ära tuldud kõige paremat söömas.  Üks õhtu käisime hostisaga selle suure masinaga, mille nime ma ei tea,suusaradu korda tegemas. Polnud kunagi tähelepanu pööranud, et kes ja kuidas neid radu õhtuti korda teeb. Tegime korda ühte punast rada. Seal masinas istudes oli kogu aeg selline tunne, et nüüd kukub see masin ümber, eriti mäest alla liikudes. Õhtul läks ruttu pimedaks ja nägime metsloomi, kes suusaradadele ilmusid. Sealt avanes ühtlasti ka imeline vaade mägedele ja väikestele mägiküladele, mis oma tulukestega silma paistsid.

Hostema vend küsis mult: " Kas sa Ewert and The Two Dragons tead?"

Kui üllatunud ma olin selle küsimuse peale. Ta olevat otsinud siit plaadipoodidest nende plaati, aga seda müüdi ainult kaks nädalat, kui singel Good Man Down raadios oli.

Pildid räägivad enda eest. Palju-palju pilte.

Manu ja Solene maod

 

Janno sünnipäevakink

Suur-suur aitäh veelkord selle imelise raamatu eest!

Austrid ja valge vein.

 Siin saab süüa väga värskeid austreid. Sain elus esimest korda ka ise neid avada.

Tõlge: "Kui Hanna siin on"

2 kg kummikomme

                               Mona ja Amaury lemmiksõnad reisil "hapukapsasupike" , "kiivi"

2500m

Posey

See on see masin , millega mul võimalus sõita oli

Reisi lemmikpilt. Tegime pildi viimasel õhtul. Olime viimased mäel. Ootasime kuni kõik tõstukid kinni ja inimesed on ära läinud. Super viimane laskumine.