Vahepeal tabas mind mingi emotsionaalsem aeg. Suutsin ainuüksi telefoni otsas rääkides emaga nutma hakata. Eks see kõik käib vahetusaasta juurde. Perega arusaamatused, oleme üksteist valesti mõistnud. Ei ole kerge tulla võõrasse riiki ja hakata päeva pealt elama uute inimestega , kes on võhivõõrad. Sellest raskemast poolest kirjutan ka, kui see möödas on. Praegu kogu aeg küsitakse : "Jõuludeks saad ikka Eestisse minna? " Kui väga tahaks vastata selle küsimusele: "Jah!" Esimesed jõulud ilma pereta.
Mehhiklanna sai organisatsioonilt loa Mehhikosse minna kaheks nädalaks. Üldse pole kade, kuigi kujutan ette, et tagasitulek saab raske olema.
Aga mis on siis põnevat juhtunud nende "konnasööjatega" ?
- Prantsusmaa võitis Ukraina vastu jalgpallis. Muud ei kuulnudki peale seda, kui hea on Prantsusmaa meeskond jalgpallis.
-
Ühel laupäeva hommikul pidin minema matemaatika tundi. No palun. Sellepärast, et õpetaja ei saa üks päev tundi teha, pidime meie laupäeva hommikul kooli tulema
-
Mida rohkem keelest aru saada, seda
rohkem ma nende kulul naerda saan. No, aga on palju selliseid hetki , kus
küsid endalt, et “Kuidas see võimalik on ?”
Näiteks küsis, üks poiss koolist mehhiklanna käest: “Miks sa musta nahavärviga pole?”Ma pärast küsisin talt, et kas ta Euroopa riikidest midagi teab, näiteks pealinnu. Ta ütles, et ikka. Palusin siis nimetada. Mis sealt tuli ? Pariis ja jutul lõpp. Küsisin, kas siis Euroopa võrdub Prantsusmaaga. Selle peale ta ütles, et no ma tean New Yorki ka. Ja siis vaatasin teda küll suurte silmadega…Kuhu ma sattunud olen. - Üks õhtu oli meie ukse taga tuletõrjuja. Siin pidi iga aasta nii olema, et tuletõrjujad toovad kalendreid ja siis iga perekond annetab nii palju kui heaks arvab.
- Õe 18. sünnipäeva puhul tulid vanavanemad üllatuseks siia. Sõime palju-palju. Veel käisime õega ta töö juures, kus toimuvad viimased ettevalmistused esietenduseks. Nägin kostüüme ja vaatasin proovi ka natukene. Kindlasti lähen seda vaatama mingi nädalavahetus. Etendust mängitakse detsembrist märtsini igal nädalavahetusel.
-
Matemaatikas klassivend imestas, et kuidas ma oskan
ruutvõrrandit nii kiiresti lahendada. Ehk siis nemad kirjutavad kõik asjad
ilusti välja. Mina teen mingi oma tehnikaga ja enamus asju peas. Siis ta ütles
õpetajale :" Kuidas Hanna nii teeb?" Õpetaja ütles talle, et see on mulle harjumuseks. Siis õpetaja küsis : "Kas sa nägid Hanna matemaatika vihikut , mist tal Eestis oli eelmine aasta ? Ta polnud seda näinud ning õpetaja ütles selle
peale."Nad on õppinud asju, mida sa veel ei tea, ruutvõrrandist rääkimata."
Videod mis ma Johannale tegin. Panin oma sõbra koolis eesti keelt rääkima.
http://www.youtube.com/watch?v=s3HeyiqwIT8
http://www.youtube.com/watch?v=ZBI4vC754N4
Ja juba olen siin viibinud 101 päeva!
Videopostituseks kogun endiselt ideid ning arvatavasti teen selle vaheajal.
Teine pakk Eestist
Hea tuju sahtel
Anais 18
Meidy leidis raamatust Eesti
Kuressaare ja Kuresaar on neile võrdväärsed
Koolisöökla üllatab
Külmavaresed
Käisin Marie-Lou'ga kesklinnas pilte tegemas jõuluturul. Võtsin oma väiksed lipud ka kaasa. Nendega seal vehkides just tähelepanuta ei jäänud. Inimesed tulid küsisid, et mis maa lipuga tegu on. Üks naisterahvas pakkus, et Venemaa. Üks mees küsis, kas ma hakkan siin protestima. Tegime pilte, kui järsku kuulen kõrvalt "Tere!". No seda tunnet pole võimalik kirjeldada. Kuulata eesti keelt kohas, kus arvad, et ei viibi ühtegi eestlast. Eestlane oma abikaasaga, kes on prantslane, on siin elanud 8 aastat. Vahetasime seal siis muljeid ja telefoninumbrid. Aga rääkida jälle eesti keeles, silmast silma, oli väga imelik. Sõnad ei tulnud üldse nii soravalt, kui nad peaksid tulema emakeeles. Sel hetkel tundsin küll, et prantsuse keel on minu pea hõivanud.
Keerasin matemaatika programmi natuke pahupidi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar