Kaks päeva jõuludeni

Kool on selleks aastaks läbi saanud ja kaks nädalat vaheaega ootab.

Viimasel nädalal toimus “bac blanc” ehk siis klassikaaslased läbisid prantsuse keele suulise eksami. Täpsustades proovieksam. Õige eksam on juuni lõpus. Aga nad olid küll täitsa paanikas sellega. Nägin neid esimest korda korralikult õppimas. Viimasel nädalal sõime paljudes tundides šokolaadikomme. See on neil traditsioon. Mina viisin oma viimased kommivarud. Mesikäpa kommid. Valmistasin kooli koogi asjadest, mis emme oli postiga saatnud. Jälle läks see nagu soe sai. Ta välja ei näe küll ilus aga kui maitstud saab, siis ilma teise tükita ei saa. Meil oli seal nende mitteprantslastega ( need kes koos minuga prantsuse keelt õpivad) “pidu”. Kõik tegid enda maa toite. 20 erinevat riiki ühes ruumis. Nad  seal tantsisid ja panid endakeelseeid laule, isegi õpetajad tantsisid kaasa. Minule tundus see küll kuidagi imelik ja pigem naersin seal kõrval. Pärast  jäi mul paar tükki järgi ja läksin siis kooli tagasi. Ühe lusikaga sõi seda kooki veel 15 inimest ?!Alguses ei julgenud keegi proovida. Kook oli päris ära lagunenud ja ei näinud just isuäratav välja. Pärast võeti lausa näppudega sealt mingeid jäänuseid.

Vaheaja esimesel päeval tulid Joffrey ja Meidy mulle järgi koos Joffrey emaga. Sõitsime Joffrey juurde. Ta elab 30-40 min kaugusel kesklinnast ehk siis täitsa linnast väljas, maal. Läksime mingile korvpallishowle, kus olid paljud pered oma lastega kostüümides. Jõuluvana käis ja erinevad võistlused. Meie seal niisama veetsime aega ja vaatasime kuidas sõbrad mängivad korvpalli. Õhtul läksime Joffrey juurde ja valmistasime  hamburgereid. Keskööl tulid ta vanemad koju ja viisid meid ööklubisse. Pidu oli selline, kuhu said siis alates 16 aastased sisse. Minul lõi kohe silme ette “Cathouse 16+”. Ootused ei olnud just suured ja väga rõõmuga sinna ei läinud. Aga sõbrad olid, et oota, küll sulle see meeldib. Seal saime kokku veel meie kooli õpilastega. Pilet maksis 10 euri ning selle eest sai baarist kaks jooki ka. Üritan kirjeldada seda kohta. See asus keset “eimiskit”. Lihtsalt ümberringi oli mets ning siis oli suur parkimisplats , kus oli suur hoone. Kell 12 oli klubi rahvast täis ja esimene saal oli avatud. Seal lasti sellist tavalist klubimuusikat. Praegu kuulsad olevad lood. Kella ühest avati teised saalid. Kokku oli neli erinevat saali. Üks saal oli vanemale generisatsioonile mõeldud, kus oli prantsuse klassika ja kõik muud vanad lood. Ülejäänud kahele saalile ma muusikastiili ei oska määrata, aga kõikides saalides me korda mööda käisime. Väga mõnus oli erinevate stiilide järgi tantsida, mitte kogu aeg tavalise klubihiti järgi puusa liigutada. Kell 3 hakkas põhisaalis show. Tuli jõuluvana koos oma naisabilistega. Lasti laulu “Petit Papa Noel”, mis on ehtne prantslaste jõululaul. Sel hetkel võtsid kõik inimesed üksteise ümbert kinni ja laulsid seda. Peale seda laulu läks möll lahti. Pandi käima tuntud jõululaulud. Siis võttis see jõuluvana CO2 kahuri vist? Ja lasi seda rahva sekka. Väga külmaks läks ja midagi ei näinud enam. Siis hakkasid õhupallid laest alla sadama ja järgmisena hakkas lund sadama. Ja mis oli lumeks ??? VAHT . See pidu asendus vahupeoga. Vahtu oli nii palju, kõik riided olid seda täis ja juuksed läbimärjad. Jõuluvana koos oma abilistega hakkas rahva sekka kingitusi viskama. Ma püüdsin ka omale paar asja kinni.

Joffrey isa tuli meile varahommikul järele. Enne parklast väljumist pandi kõik autojuhid puhuma. Väga mõistlik ning väga paljud autod saadeti ka tagasi.

Pärast  rääkisime Meidyga kuueni hommikuni juttu, kuna kõrvad olid valusad ja magada ei saanud.

Ilus, Hanna, ilus.

Sada ja üks päeva.

Jah, ma pole ammu kirjutanud. Miks ?
Vahepeal tabas mind mingi emotsionaalsem aeg. Suutsin ainuüksi telefoni otsas rääkides emaga nutma hakata. Eks see kõik käib vahetusaasta juurde.  Perega arusaamatused, oleme üksteist valesti mõistnud. Ei ole kerge tulla võõrasse riiki ja hakata päeva pealt elama uute inimestega , kes on võhivõõrad.  Sellest raskemast poolest kirjutan ka, kui see möödas on. Praegu kogu aeg küsitakse : "Jõuludeks saad ikka Eestisse minna? " Kui väga tahaks vastata selle küsimusele: "Jah!" Esimesed jõulud ilma pereta. 
Mehhiklanna sai organisatsioonilt loa Mehhikosse minna kaheks nädalaks. Üldse pole kade, kuigi kujutan ette, et tagasitulek saab raske olema.

 Aga mis on siis põnevat juhtunud nende "konnasööjatega" ?

• Prantsusmaa võitis Ukraina vastu jalgpallis. Muud ei kuulnudki peale seda, kui hea on Prantsusmaa meeskond jalgpallis.

•   Ühel laupäeva hommikul pidin minema matemaatika tundi. No palun. Sellepärast, et õpetaja ei saa üks päev tundi teha, pidime meie laupäeva hommikul kooli tulema

• Mida rohkem keelest aru saada, seda rohkem ma nende kulul naerda saan. No, aga on palju selliseid hetki , kus küsid endalt, et “Kuidas see võimalik on ?”
  
  Näiteks küsis, üks poiss koolist mehhiklanna käest: “Miks sa musta nahavärviga pole?”
  Ma pärast küsisin talt, et kas ta Euroopa riikidest midagi teab, näiteks pealinnu. Ta ütles, et ikka. Palusin siis nimetada. Mis sealt tuli ? Pariis ja jutul lõpp. Küsisin, kas siis Euroopa võrdub Prantsusmaaga. Selle peale ta ütles, et no ma tean New  Yorki ka. Ja siis  vaatasin teda küll suurte silmadega…Kuhu ma sattunud olen.
• Üks õhtu oli meie ukse taga tuletõrjuja. Siin pidi iga aasta nii olema, et tuletõrjujad toovad  kalendreid ja siis iga perekond annetab nii palju kui heaks arvab.
• Õe 18. sünnipäeva puhul tulid vanavanemad üllatuseks siia. Sõime palju-palju. Veel käisime õega ta töö juures, kus toimuvad viimased ettevalmistused esietenduseks. Nägin kostüüme ja vaatasin proovi ka natukene. Kindlasti lähen seda vaatama mingi nädalavahetus. Etendust mängitakse detsembrist märtsini igal nädalavahetusel. 
• Matemaatikas klassivend imestas, et kuidas ma oskan ruutvõrrandit nii kiiresti lahendada. Ehk siis nemad kirjutavad kõik asjad ilusti välja. Mina teen mingi oma tehnikaga ja enamus asju peas. Siis ta ütles õpetajale :" Kuidas Hanna nii teeb?" Õpetaja ütles talle, et see on mulle harjumuseks. Siis õpetaja küsis : "Kas sa nägid Hanna matemaatika vihikut , mist tal Eestis oli eelmine aasta ? Ta polnud seda näinud ning õpetaja ütles selle peale."Nad on õppinud asju, mida sa veel ei tea, ruutvõrrandist rääkimata."
  
  Videod mis ma Johannale tegin. Panin oma sõbra koolis eesti keelt rääkima.
  
  http://www.youtube.com/watch?v=s3HeyiqwIT8 
  http://www.youtube.com/watch?v=ZBI4vC754N4
  
  Ja juba olen siin viibinud 101 päeva!
  
  
  Videopostituseks kogun endiselt ideid ning arvatavasti teen selle vaheajal.
  
  

  

  Teine pakk Eestist

  
  

  

  Hea tuju sahtel

  
  

  

  Anais 18

  
  

  

  Meidy leidis raamatust Eesti

  
  

  

  Kuressaare ja Kuresaar on neile võrdväärsed

  
  
  
  
  

  

  Koolisöökla üllatab

  
  

  

  Külmavaresed

  
  

  

  Keerasin matemaatika programmi natuke pahupidi
  
   
  
  

   

  
  

  

  
  

  

  
  

  

   

  
  

  Käisin Marie-Lou'ga kesklinnas pilte tegemas jõuluturul. Võtsin oma väiksed lipud ka kaasa. Nendega seal vehkides just tähelepanuta ei jäänud. Inimesed tulid küsisid, et mis maa lipuga tegu on. Üks naisterahvas pakkus, et Venemaa. Üks mees küsis, kas ma hakkan siin protestima. Tegime pilte, kui järsku kuulen kõrvalt "Tere!". No seda tunnet pole võimalik kirjeldada. Kuulata eesti keelt kohas, kus arvad, et ei viibi ühtegi eestlast. Eestlane oma abikaasaga, kes on prantslane, on siin elanud 8 aastat. Vahetasime seal siis muljeid ja telefoninumbrid. Aga rääkida jälle eesti keeles, silmast silma, oli väga imelik. Sõnad ei tulnud üldse nii soravalt, kui nad peaksid tulema emakeeles. Sel hetkel tundsin küll, et prantsuse keel on minu pea hõivanud.
  
  
   
  
  
  
  
  

 

Prantslased ja eesti keel

Mis toimub ? Järsku tuleb nii palju komplimente mu aksendi kohta. Hea kuulda. Õppida on veel muidugi palju.

Bioloogia õpetaja tuli ütles mulle, et tal on eestlasest sõber, kes elab siin linnas! Ta lubas, et räägib temaga ning võib-olla saame kokku ja vahetame muljeid. 

Kirjutada polegi mul praegu midagi targemat, postitan mõned pildid üles mis nädala jooksul teinud olen.

  http://blazersandpins.tumblr.com/post/48962765210  Nii see kipub olema ja panen ka siia kaks videot. Esimeses videos ütlevad kõik siis ühe väljendi/sõna eesti keeles. Üritage siis aru saada.

Kuna ma ei oska ise siia praegu mingit teemat välja mõelda millest kirjutada, siis võiksite kirjutada kommentaaridese või mulle isiklikult kirjutada, mis teemadel kirjutada. Mõttes on teha videopostitus. V.A küsimus "Kuidas sul läheb?" Aitäh :)

Esimene sõna on "tere"

Koolis saame mängida vahetundidel lauatennist

Baptiste ja Isabel

Marie-Lou

                                   

Koolirütmi tagasi

Kirjutan kõigest segamini, mis on siis vahepeal juhtunud.
Esimene koolinädal üle elatud. Mina ja hommikud ei ole sõbrad. Lähen kenasti kella kaheksaks kooli SVT tundi. Tund on alanud ja istun seal rõõmsalt, kui õpetaja ütleb: “Hanna, sa oled märgitud puudujaks.” Võtsin oma asjad ja läksin minema, see tähendas seda, et ma pidin hoopis teises majas, teises tunnis viibima. Kas oli mulle seda keegi öelnud? Ei. Prantslaste asjaajamised. Viisin neile heast südamest musta leiba, aga ei leidunud inimest , kellele see koolis meeldiks. Kõik mis on Prantsusmaal, on nende arust parim ehk siis sai, sai, sai.
Kooli juhtkond pani mind veel lisa prantsuse keele tundidesse, kus on õpilased kes elavad siin peredega. On õpilasi, kes teist aastat, aga mõistavad halvemini keelt kui mina kahe kuuga. See on see , kui elad prantslastega ja muud varianti pole kui nendega prantsuse keeles rääkida. 
Seal rühm on väga multikultuurne. Natuke hirmutav isegi, kui mõned on rääkinud , kuidas nad on Prantsusmaale sattunud. Meie prantsuse keele tundi tuli vaatama Pays de la Loire ja Sarthe piirkonna ülikoole juhtiv isik. Temaga kaasnesid ajakirjanikud ja kaamerad. Pidime seal kõik tutvustama ennast. Miks me siin oleme? Mida me tulevikus teha tahame? Õhtul oli see uudistes. 

Siin on väga populaarseks saanud lülitada tuletõrjealarm tööle. Juba viies kord. Koolis kaameraid pole. Õpilased saavad nendele kergelt ligi. Olen kuulnud, et seda on kasutatud kontrolltöö ärajäämiseks ja see on töötanud

Üks päev küsis mult koolivend , et kas ma lähen protestima. Ma kuulsin sellest esimest korda, et siin keegi millega vastu protestib. Täna toimus siis Le Mans’is protest selle vastu , et välja saata prantslased ,kes on siin ilma “paberiteta”. Seal prantsuse keele tunnis on mitmed , kes on siin ilma paberiteta.

Koolis seisin järjekorras, et minna kooli juhatajaga rääkima. Järjekorras oli veel 6-7 inimest. Ema helistas mulle ja ma siis hakkasin eesti keeles rääkima. Jutt jäi kohe kõrval vaiksemaks ning vaadati imeliku näoga, kes ma selline olen. Nii mõnus tunne oli kohe eesti keeles rääkida ja kui keegi veel ei mõista ka mida sa räägid. Pärast kõne lõppu kaks tüdrukut arutasid, kas ma rääkisin vene keeles. Segasin nende vestlusele vahele ja ütlesin, et tegu on eesti keelega.

Nädala lõpus tulid õed siia. Läksime restorani, et tagantjärgi tähistada nende sünnipäevi. Õpetasin neile sünnipäeva laulu eesti keeles, mida me ka pärast laulsime. Kaks väiksemat õde rääkisid, et koolis oli geograafia õpetaja küsinud, kas te teate kedagi teistest riikidest. Nad olid siis öelnud, et Eestist. Geograafia õpetaja tegi suured silmad ja õde pidi näitama, kus Eesti asub. Geograafiaõpetaja…

Järgneval õhtul läksin sõbraga välja. Läksime tema sõbra juurde, kus oli päris korralikult inimesi. Minu jaoks on veel harjumatu, et kõik käivad välisjalanõudega toas, kuigi on vihmane sügis. Igatahes seal tüdrukud teadsid Tallinnat, kuna neil oli geograafias test just olnud. Üks poiss , aga küsis mult kas Eesti asub Araabias ? Kas me jalgpalli oskame mängida ?Jalgpall huvitas teda väga, kuna ta vend mängib FC Barcelonas.  Ja kui nad kuulsid , kui palju elanikke Tallinnas on , siis arvasid, et ma ütlesin valesti. Ei suutnud uskuda ,et pealinn nii väike on.

Aga mis pani mind kõige rohkem imestama. MINU, kes on viibinud siin kaks kuud ja alguses ei saanud sõnagi suust prantsuse keeles, aksenti kiideti… Nad ei suuda imestada, et kahe kuuga see võimalik on. Vähemalt märkavad teised mu keelearengut, sest ise seda enam tähele ei pane.

 

Kuidas kuuuurija öelda

Minu pere, kui väiksemad õed ka meiega on

Hea Hip-hopi etendus Le Mans'is

Maal vanaema juures

Enne maalesõitu käisin eelneval õhtul sõpradega väljas. Sain oma esimese karaokeelamuse. Läksime karaoket laulma. Seal oli siis selline raamat, kus sai valida laule. Oli väga palju prantsusekeelseid laule, mis on loogiline ja olid isegi inglisekeelsed laulud. Mind veeti ka sinna laulma ja enne laulu algust, ütles see mees kogu rahvale, et see neiu on Eestist. Lisatähelepanuga juba harjunud. 

Mis saab olla parem hommikuks, kui pakk kodumaalt ? 15 kg armsaid asju saabus, mis emme oli teele pannud. AITÄH! Muidugi musta leiba ja eesti komme. Sain Tallinna  Reaalkooli sõrmuse lõpuks.

Kui perega skype vahendusel rääkisin ja õde mulle näitas kodus valmistatud toite, emmet, issit , siis tuli ikka igatsus küll... 
Hostisa saatis meid õdedega rongijaama ja pani meid rongi peale. Sõitsime Laval'i.  Vanaisa tuli meile rongijaama vastu. Vanaisa pole küll nende päris vanaisa, aga ta on olnud õdedega sünnist saati. Naljakas on see, et vanaisa on noorem, kui mu isa Eestis. Sõitsime siis rongijaamast edasi väiksesse linna, kus vanavanemad elavad. Isigny le Buat on linna nimi. Kui autost välja astusime oli kohe aru saada, et oleme linnamelust eemal. Kõrvalaias lehmad ja lambad. Maalõhn.

Võtsin kaasa kolm pakki musta leiba, mis kõik ära söödi. Nad ostsid võrdluseks kohalikus pagaripoes valmistatud musta leiba. No ei anna võrrelda. See oli nagu sepik.
Esimesel päeval olime kodused, sest Põhja-Prantsusmaad vallutas torm nimega Christian. Veetsin enamus ajast köögis. Tegin vanaema ja õega koos väikseid koogikesi pähklitega, mis kohe enda aiast korjatud. Õhtul tegin kerge ülevaate Eestist ja Tallinnast. Näitasin videosid laulu,-ja tantsupeost. Neile väga meeldisid eesti rahvusrõivad.
Järgneval päeval, kui torm oli vaibunud, sõitsime Mont Saint Michel'i  juurde. See on saar Normandia ja Bretagne vahele jäävas lahes. Saare omapära on see, et tõeliseks saareks muutub Mont-Saint-Michel ainult siis, kui vesi on tõusu ajal väga kõrgel. Ronisime siis nii kõrgele kui võimalik. Sealt avanes ilus vaade. Turiste oli samuti väga palju.
Õhtul sõin esimest korda rakletti. Ma ei ole kindel, et ma tõlgin seda nüüd õigesti eesti keelde. Prantsuse keeles "raclette". See on küll tulnud Šveitsist, aga prantslased armastavad seda samuti.
Laua keskele pannakse spetsiaalne masin, kus on pisikesed kausid, kus sa saad ise endale toitu küpsetada. Mulle maitses see väga, niiet tean, mida Eestis vanematele soovitada... Mina aina ladusin erinevaid juuste kogu aeg sinna sulama.
Järgmine päev külastasime õega kõik võimalikud sugulased ära, kes seal elavad. Peale seda sõitsime vanaisa töökohta. Ta töötab firmas, mis toodab siidrit ja kalvadosi. Nägin oma silmaga, kuidas see kõik valmib. Sealt edasi imporditakse see üle Euroopa. Mind tutvustati omanikule. Vanaisa oli talle juba enne maininud,et tulen Eestist. Seega ta kohe ütles: "Sina tuled ju Eestist, ma alles paar nädalat tagasi käisin seal. Meil 50% toodangust läheb Eestisse."
Järgmisel päeval oli Halloween. Siin seda väga ei tähistata. Linnas nägin väikseid tüdrukuid kostüümides. "Un bonbon ou un sort?"  , mida nad siis kõigilt küsivad. Viisime õed ära ning kohtusin esimest korda nende emaga. Sõime kõik koos restoranis. Proovisin verivorsti, mida Eestis jõuludel süüakse. Jõuludel söövad nemad valget verivorsti.
1. november on riiklik püha, läksime jälle restorani. 
Jõudsin koju rõõmsa tuju ja mitme lisakiloga.

Le Mans'i rongijaamas

Mont-Saint-Michel

 

Raklett

Kui mind kalvadosi valmistamise juurde lasti

Esimest korda elus proovitud

Väike õde vägisi jootis õunasiidrit

Juust,juust,juust

Tehases