"Tu veux du miel?"

Nädalad mööduvad kuidagi väga ruttu ning 1.märtsist algab meil talvevaheaeg, mis on ilma poolest juba täitsa kevadvaheaeg.

Hostvend sai kohe peale mind 19. aastaseks. Meie juurde tulid kõik vanavanemad niiet sain nendega ka kohe tuttavaks, sest laua taga sai istutud 6h. Need on need prantslaste söögikorrad, mis on juba nii tavaline. Näiteks on mul siin koolisööklas aega lobiseda maa ja ilm, aga Eestis oli alati 30 min, siin vahepeal 3h. Pigem tekib küsimus, kuidas ma Eestis hakkama saan...

Oleme väga palju aega veetnud perega need kaks nädalat, võib ka öelda, et iga päev teeme midagi koos. Kas või näiteks vaatame õhtuti koos mingit filmi või käime kohvikus. Sellistest tegevustest ei saa rääkidagi, et tegin oma eelmise perega seega on praegu kõik kuidagi minu jaoks "uus".Üks päev käisime kesklinnas ühes väga vinges koomiksiraamatute poes. Kaks korrust on täis koomikseid. Poes on veel palju kujusid koomiksitegelastest nagu nt  (Tintini seiklused., Asterix ). Esimest korda hoidsin käes ka Jaapani koomiksit , mille nimi on manga. Manga on peamiselt alati must-valge ja  lugemist alustatakse viimaselt leheküljelt ehk loetakse raamatut meie mõistes tagurpidi. Poe omanik oli ka isiklikult koha peal ja ütles, et tal on väga suur au enda poes näha eestlast.

Vaatasin filmi Intouchables, aga seekord prantsuse keeles. Super film.

Koolis toimus ühel esmaspäeva õhtul selline üritus nagu kirjanduse öö. See kujutas endast ette siis seda, et koolis kuni südaööni loeti erinevaid kuulsaid teoseid. Mina läksin kooli kella kümneks, minu hostvend luges seal. Sattusin sinna selliseks ajaks, kui parasjagu loeti 1925. aasta filosoofiat ning siis ma sain ikka aru, et ma ei mõista üldse prantsuse keelt. Kohe midagi ei saanud aru. Aga pärast kõik seletasid mulle, et see on väga normaalne ,et ma midagi aru ei saanud, sest see prantsuse keel ei ole see mida me igapäevaselt kasutame, et isegi prantslastel on vaja viis korda lugeda lauset, et aru saada. See oli tõesti nagu hiina keel mulle seda kuulates.   

Nädalavahetusel käisime Rebeccaga linnas maiustamas. Ostsin õigest vahvli ja kreppide kohvikust vahvlit. Tõsiselt super asi. Mõtlesin et mida rohkem seda uhkem, siis võtsin koos nutella ja vahukoorega. Vahukoor lõpetas omadega minu pükstel.Pärast ei olnud meil veel magusast küllaga ning tutvutasin Rebeccale linnas ühte väikest “teetuba”. Ühest korterist on tehtud kohvik. Väga ilus ja hubane, mis on alati rahvast täis ja kust saab maailma parimat kakaod kohe kindlalt.

Laupäeva õhtul läksime hostõe sõbranna jurde. Meid oli 11 tükki ja nad korraldavad tihti selliseid õhtusööke, kus proovivad erinevaid kööke. Selle õhtu teemaks oli “ cuisine moleculairé”  otsetõlkes molekulaarköök.
Enamus toidud olid tehtud siis želatiiniga. No igapäevaseks selline toit ei sobi, aga üheks õhtuks oli midagi uut ja põnevat. Selle kuju ja olek muudab ikka maitse teistsuguseks. Toidud on tehtud meile väga igapäevastest asjadest, aga selle toidu vorm teeb ta meile kummaliseks.
Peale pikka õhtusööki mängisime ühte mängu. See näeb välja selline, et sa saad ühe sõna ja sa kirjutad selle üles,annad sõna edasi naabrile ning naaber joonistab ja annab joonistuse edasi kolmandale. Kolmas vaatab joonistust ja kirjutab mida ta näeb. Ja nii edasi. Näiteks mina sain sõna “vahukoor” ning lõpuks jõudis minuni joonistus seksuaalvahekorrast. Ei tea kuidas keegi mingist joonistusest aru sai…

Mult küsis üks tüdruk "Kas Eestis Facebook ja internet on? "Vastasin, et me elame koopas, teeme tuld ja pole elektrist midagi kuulnudki. Ei osanud lollile küsimusele lollimalt vastata, kuna me olime eelnevalt rääkinud pikalt Eestist...

   

Vabariigiaastapäev. Kuna Eestis kooli pole siis mõtlesin , et teen endal ka koolivaba päeva. Tegelt nii ei teinud. Kool hakkas lihtsalt kell 3 päeval, kuna teistel oli kirjalik prantsuse keele proovieksam, mida mina kaasa ei tee. Paremat ilma ei oska veebruaris tahta. 15kraadi sooja, sinine taevas, päike paistab. Kooli jõudes selgus, et matemaatika õpetajat ka pole, seega minu tunnid algasid kell neli. Nautisime ilusat ilma ja peesitasime kooli hoovis. Inimesed olid t-särkide väel. Talv missugune. Peale “väsitavat” koolipäeva läksime Marie-Louga linna. Olin Eesti lipu kaasa võtnud ning sellist ilusat ilma ei saanud kasutamata jätta. Läksime seekord vanalinna mingit ilusat tänavat otsima. Hakkasin siis tuule ja lipuga võitlema ning jõudsime kaks pilti teha, kui meie juurde tuli grupp prantslasi. Ma ei tea kas nad on turistid siin linnas või elavad, aga nad tundisd huvi muidugi lipu vastu. Rääkisin, et täna on minu kalli kodumaa sünnipäev. Nad palusid luba pildistamiseks ja küsisid ega ma vastu ei ole kui see läheb üles mingile näitusele. Mis mul ikka selle vastu saaks olla, nii tore on tuua prantslaste maailmapilti ka väike riik-Eesti. Ja päev läheb aina paremaks. Minu juurde tuleb üks neiu ja küsib prantsuse keeles. “Kas olete eestlane?”.
Kes see muu võib olla kui teine eestlane!
Nimelt oli üks neiu näinud mind lipuga lehvitamas. Ta on Tartust ja annab inglise keele tunde siin septembrist alates. Vahetasime kontaktid ja loodan teda kindlasti siin veel näha.

Õhtul tähistasime perega väikestviisi. Laulsin Eesti hümni, jõime veini ja sõime fondüüd.

Tunnen siin ennast iga päevaga aina rohkem kodus.

Rebeccaga teetoas

 

Pogona kolme jalaga

molekulaarköök

molekulaarköök

Eestlased pidid ikka jäädvustama üksteist

Prantslased aktsioonis

Koomiksipood

Koolihommikud algavad niimoodi...

24. veebruar

 

Sünnipäev. Uus pere.

Teen väikse ja kiire ülevaate, sest küsimusi tuleb igast kohas. Miks pere vahetad ? Kas uus pere on leitud? Kuidas sünnipäev möödus?

Kordan endiselt, et ma ei hakka siin pereprobleeme lahkama. Mul on plaanis sellest rääkida, aga mitte siin kirjutades. Õppisin sellest ning ikkagi sain ma sellega omamoodi kogemuse. Ei olnud kõik nii lilleline ja ilus kui räägitakse. "Vahetusaasta on elu parim aasta" ei olnud kohe üldse minu lause. Kogu see perevahetus on pikk protsess ning ometi olin ma juba 5 kuud proovinud nendega kokku sulanduda, aga see ei hakanud toimima. Kõik see viis kuud on juba mind kasvatanud. See on andnud mulle juurde julgust ja enesekindlust enda eest seista. Võimalus õppida tunda iseennast. Saada enda parimaks sõbraks. Keegi teine poleks minu eest seda perevahetuseprotsessi ette võtnud. Peale seda kui hostpere sai teada, et ma vahetan pere, läksid meie suhted ainult allamäge. Üritasin ja üritasin, aga suhted meie vahel soojemaks ei läinud.
Plaanis on lõpuks see videopostitus ära teha ning seal saan vabamalt rääkida ning seda juba uues peres. Just nii. Mul on uus pere olemas! Pühapäeval (2. veebruraril) ilmus minust artikkel ajalehes ja esmaspäeval võttis esimene pere ühendust kooliga. Perega kohtusin korraks kolmapäeval koolis. Hakkan elama ema, isa ja ühe pojaga. Neil on kokku kolm last, aga üks poeg töötab Pariisis ja üks tütar elab oma poisiga. Elama hakkan väikses linnas nimega Coulaines, mis on kohe Le Mansi külje all ehk kooli minek on 20-25min. 
6.veebruari õhtul helistas mulle tugiisik, et nüüd pean nädalavahetuseks asendusperre minema.Misasja? Asenduspere? Miks? Nii pidavat olema minule kui ka hostperele parim. Mida kiiremini ma sealt lahkun , seda parem. Pakkisin hilisõhtuni oma kohvreid ja see situatsioon pani küll mõtlema, et KUIDAS ma siit Eestisse saan mindud. Asju on meeletult kogunenud. Ma saabusin siia ühe suure ja väikse kohvriga. Ja siis see vaatepilt, kuidas ma kolin poole aasta pealt. Koomika.
7.veebruari õhtul tuli mulle asenduspere järgi. Isegi mu hostpere ei olnud minuga hüvasti jätmas. Kirjutasin neile väikse kirja, sest kuidagi ebaviisakas niimoodi lihtsalt minema kõndida. Siiamaani pole neilt tagasisidet saanud, mida vist võingi ootama jääda.
Asendusperes olen 12. veebruarini.Kokkusattumus missugune. Asendusvennal ,ma ei tea kuidas teda nimetada tuleks, on ka 10. veebruaril sünnipäev. Käisime kogu perega restoranis meie sünnipäeva tähistamas.

Kauaoodatud 18 tuli. Jah tunnen ennast nüüd sada korda rohkem suuremana ja targemana...

Üritan väikse kokkuvõtte teha koolipäevast. Asendusema viis mind kooli ning sõbrannad tahtsid, et tuleksin kooli kohvikusse. Läksin sinna ja klassiõed olid seal juba. Andsid mulle kaks kinki. Avasin need ja mõlema paki sees olid mu lemmiksmuutid. Lisaks andsid nad mulle kaelaehte, mida pidin terve päev kandma. Selle otsas rippus suurelt silt "18 ans". Kooli tegin neile koogi ja tõin eesti komme. Lõunat läksime sööma koolisööklasse. Meiega lisandusid veel sõbrad teisest klassist (minu eelmisest klassist). Marie-Lou oli võtnud küünlad kaasa , kuigi see on rangelt sööklas keelatud. Panime küünlad põlema ja siis nad ilusti laulsid mulle. Ja siis anti mulle mu “päris” kingitus üle. Nad seal naersid, et kas ma tõesti arvasin, et mulle kingitakse kaks smuutit. Kogu klass oli panustanud minu kinki. Selleks oli lõhnaõli, mida ma olin siin viimased kuud kogu aeg poes käinud imetlemas. Maire-Lou oli seda tähele pannud ja tema organiseeris kogu seda asja Rebeccaga. Siis ma sain veel sünnipäevakaardi kuhu on kõik sõbrad ja klassikaaslased sisse kirjutanud. Ja kui ma seda seal lugesin , siis tulid pisarad silma. Sinna oli nii ilusad sõnad kõik kokku kirjutatud. Mõistsin, et olen leidnud omale sõbrad!

Suur aitäh perele ja sõpradele kes helistasid ning kaardi saatsid:) ! Tegite mu päeva väga- väga eriliseks.

Jälle kohvrite pakkimine ja tassimine ehk UUDE perre minek. Minek oli ikkagi natukene raske ja kurb , kuna olin asenduspere täitsa omaks võtnud. Aga jõudsin kolmapäeva õhtul (12.veebruar) uude perre. Elan siis ema , isa ja vennaga. See õhtu oli ka meil külas nende tütar, kes elab oma poisiga siit 5 minuti kaugusel.

Väga sümpaatsed. Endal oli lihtsalt raskusi panna pähe, et pean jälle seda pereprotsessi hakkama läbi tegema. Kõike nullist alustama. Järgneval õhtul tulid meile külla kaks meest, kes on koos elanud  ligikaudu 25 aastat ja kes abiellusid ametlikult eelmine aasta, kui see Prantsusmaal võimalikuks sai. Megatoredad tõesti. Lihtsalt nii hea on lauas istuda ja tõsiselt naerda, kui naljast aru ka saad. Sõime tigusid ja jõime palju veini. Minust hakkab vist prantslane saama.
Sattusin siia ikka õigel nädalal. Sünnipäevaralli sõna otseses mõttes. Iga päev on kellegi sünnipäev. Nädalavahetusel tulevad kõik vanavanemad hostvenna 19. sünnipäevaks.

Valentinipäev. Juhei. Enda teine pool on saare peal, Inglismaal. Mehhiklannaga mõtlesime, et teeme “forever alone “ päeva. Kool lõppes juba kell üks. Võtsime Mcdonalds'ist suured eined, poest šokolaadisaiu, jäätist ja vorsti ning läksime mehhiklanna juurde armastuskomöödiat vaatama.

Jätan sellel korral video panemata, kuidas ma seal kiljatasin ja nutma hakkasin rõõmust...

Lõppes väikse "toidusõjaga"

Pakkimine

Vahepeal jõudsin korvpalli vaatamas käia

Sünnipäeva skype

Super armas pilt Evelini väikselt õelt

 

forever alone

Artikkel ajalehes

Paari sõnaga sellest artiklist. Tänu artiklile ma pere leidsingi.Seal siis kirjutati natukene minu organisatsioonist, YFU'st." Hoolimata ettevalmistustest Eestis on saabumine uude riiki raske." Rääkisin, et Eestis olin õppinud prantsuse keelt, kuid ilma praktikata ei osanud ma saabudes ikkagi midagi rääkida. Eestis on meil hindamissüsteemi maksimum 5/5 , aga Prantsusmaal 20/20. Artiklis oli välja toodud, et minu jaoks oli imelik, et prantslased peidavad enda kookide sisse meeneid. Ning mainitud oli, et hoolimata minu grammatilistest vigadest, räägin väga hästi prantsuse keelt.

1/2 vahetusaastast

Olen nüüdseks viibinud kauem Prantsusmaal, kui olla on.
Mõtlesin, et teen väikse ülevaate, mis toimunud on. Suuri ja uusi uudiseid kahjuks pole veel seoses perevahetusega.

Möödunud nädalavahetusel käisime Isabeliga (mehhiklanna, kes ei tea veel) kesklinnas ja näitasin talle vanalinna, kus ta polnud ise veel käinudki. Väga ilus ilm oli. Päike paistis ja 14 kraadi sooja. Praegu ei tunnegi puudust selles talvest ja külmast. Ei pea paksude saabastega käima ja ei ole hullu, kui kindad koju unustad. Kuigi väga tihti sajab siin vihma, mis mulle ka ei meeldi ning ma ei ole omale vihmavarju suutnud viie kuuga veel soetada.

Pärast läksime Isabeli juurde. Ta õpetas mulle mehhiklaste mitte viisakaid sõnu. Neil on üks pikemat sorti lause, mida nad välja ei ütle. Nad koputavad seda. Mina siis üritasin seda teha, aga välja just ei tulnud ( see on mul Facebooki seina peal üleval). Veel maitsesime head ja paremat Mehhikost...

Õpetajad üllatavad ikka ka vahepeal. Esmaspäeval läksin kooli kella kaheksaks ja keda ei olnud? Läksime uurisime kas õpetaja täna puudub ja mis selgus. Bioloogia , füüsika ja matemaatika õpetajaid pole.Nende tunnid meil ka pidid olema. Saime nädalavahetuse pikenduse.

Minuga võttis ühendust Le Mansi ajalehe ajakirjanik ja  tegi väikse intervjuu. Mainisin perevahetust ja ütlesin, et tahaksin samasse linna jääda. Ta lubas selle artiklis ära märkida, niiet äkki see tuleb mulle kasuks! Pöidlad pihus.

Neid pikki pause tuleb siin tihti ette ja seekord läksime mehhiklannaga ühte baari sööma, kus oleme korduvalt käinud. Mees, kes seal on kogu aeg tööl (arvatavasti koha omanik),tunneb juba meid nägupidi. Tuli tegi meiega esimest korda pikemalt juttu. Nimelt uuris ta minult eesti muusikute kohta. Esimene bänd mis pähe tuli oli Ewert and The Two Dragons, kuigi nad ei laula eesti keeles. Selle ta ka kirja pani ja natukese aja pärast pani ta selle baaris käima. Järgmisena leidis ta Ott Leplandi “Kuula” ja kuna see oli eesti keeles, äratas see suuremat tähelepanu. Baar just tühi ei olnud ja inimesed siis vaatasid ja see mees seletas , et neiu on Eestist.

See on ikka imelik, kuidas eesti keel ununeb.  Prantslased tihti küsivad, et " Kuidas seda eesti keeles öelda?" Ning aina tihedamini jään ma sellega hätta.

Hoian Teid kursis perevahetuse uudistega!

(Kui keegi tahab mind sünnipäeval kätte saada, mis on kohe saabumas, siis Prantsusmaa numbrilt, sest ma ei kanna üldiselt oma eesti telefoni kaasas.)

Eesti šokolaad maitseb kõigile

Koolivend pani minu pildi enda koolikaardile

Isabeli sein kaunistatud minu piltidega

Inglise keele tunnid...

Vanalinn

Uudised uudised

Ma olen jälle eluvaimu sisse saanud-haigus kadunud!
Kust ja millest alustada?

Ma olen kaks ööd näinud unenägusid prantsuse keeles! 

Alustuseks väike vahejuhtum SVT tunnist. Meil olid paaristööd ning kasutasime selleks programmi GoogleEarth. Klassivend,kellega paaris olin, otsis sealt Eesti üles ja selle peale tagapingist üks klassivend küsis: "Kas selline riik jälle eksisteerib?" (P.S tema veel tahtis mulle Eestisse külla tulla)
Ajaloo tunnis sain ka esimest korda sõna võtta klassi ees. Tegin esitlust teemal Stalinism. Hinne 10/10.
Kuna siin juhtub tihti, et on 3-tunnised pausid, siis otsustasime Marie-Lou'ga minna kinno vaatama filmi Yves Saint Laurent. Nii hea oli vaadata vahelduseks prantsuse filmi prantsuse keeles, mitte neid dubleerituid ameerika filme, kus kole hääl prantsuse keeles kõik peale loeb.
Reede õhtul toimus kesklinnas noortele suunatud üritus, mis on samalaadne nagu Eestis Teeviit. Seal oli palju erinevaid ameteid esindatud, kust said vajalikku infot küsida. Lisaks sellele sai seal teha fotosid, erinevaid teste sooritada, tasuta süüa(väga oluline), tantsida. Mina sooritasin inglise keele testi. See test andis tasemeks C2 ( mis pole tegelikult võimalik) ja sõbrannad said taseme A1, mis on päris tõenäoline...
Vahejuhtum sealt ürituselt. Vaatasime seal ühte tantsuetendustja üks hetk ma kuulen, et minu taga kolm poissi räägivad minust. Nad tegid tahtlikult, et ma neid kuuleks. Sealt tulid sellised fraasid: "Eesti on tore riik.", "Ta on ju Eestist.", "Ma oskan inglise keelt", "Mulle meeldivad Ida-Euroopa naised.". Pöördusin siis nende poole, sest ilmselgelt ootasid nad minu tähelepanu ning küsisin, et kust nad mind teavad. Üks poiss ütles, et tema sõber käib minuga samas koolis. Uskumatu ikka kuidas jutt eestlasest levib...
Eelneval nädalavahetusel käisin ühe prantsuse artisti kontserdil, kes on ka Le Mans'ist pärit-Emmanuel Moire. Hostõde on vaieldamatu fänn. Mulle meeldis soojendusbänd. Kolm Belgiast pärit naist (Sirius Plan).

Juba ongi pool vahetusaastast läbi. Toimus YFU keskaasta seminar Clisson'is. See on väike linn Nantes kõrval. Minu hostpere oli tööl ja läksin sinna üksi kahe rongiga. Ümberistumiseks oli väga vähe aega, aga kohale ma jõudsin. Kohale jõudes ootas mind kes muu kui eestlane-Käroliis! Me lihtsalt kallistasime ja kallistasime ja kõik vaatasid. Ma arvan, et mõtlesid "Jälle need kaks eestlast said kokku, kes nüüd üksteisest lahku minna ei suuda." Mis me siis tegime ? Sõime ( nagu YFU üristustel ikka), rääkisime kõik oma muredest ja uudistest  ja õhtul toimusid mängud hostperede ja vahetusõpilastega. Meid oli jaotatud tubadesse keelte kaupa ehk saime Käroliisiga ühte tuppa. Öörahu algas juba 11sest ja õhtul kogunesid kõik meie väiksesse tuppa. Kuna me seal väga vaikselt ei suutnud olla, siis pikka pidu polnud. Meie Käroliisiga rääkisime pool ööd juttu, sest ei saaanud ju sellist võimalust raisku lasta. Eesti keel on ikka natukene alla käinud. Näiteks sõnaga "häälepaelad" tekkis meil pikem vaidlus, kuidas seda õigesti hääldada. Omavahel rääkisime ka prantsuse-eesti keele segu. Järgmise päeva varahommikul hakkasime tegema pisikesi šketse, mis põhinesid kummalistest harjumustest mis meid Prantsusmaal üllatanud on. Pered olid valmistanud seekord jälle soolased toidud ja vahetusõpilased tegid enda riigi magustoidud. Mina pidin magustoidu ajaks juba rongijaamas olema, aga Käroliis õnneks mõtles minule ja andis enda kooki koju kaasa. Meie hüvastijätt lõppes JÄLLE pisarates nagu septembris.

Aga nüüd natuke lähemalt, mis tähtsad asjad see nädal VEEL juhtunud on. 

Ees ootas vestlus tugiisiku ja hostperega. Miks ? Ma ei hakka üles loetlema probleeme internetis, aga lühidalt võttes-me ei klapi.

Eelneval õhtul tuli juba närv sisse. Mõtted sõid aju. Hommikul olin paanikas, sest ei teadnud enam üldse, mida rääkima või ütlema pean. Ei tahtnud ette kujutada, kuidas me kõik istume  laua taga ja mina üksi räägin, aga see vestlus oli mulle vajalik! Mul oli veel eesti keeles pikk romaan kirjutatud julgustuseks. Meie vestlus kestis kaks tundi ja peale seda pidin kiirustama kooli tagasi. Rongijaamast väljudes olin omadega nii segaduses , et oleksin äärepealt trammi alla jäänud. Väga-väga napilt läks. Süda jättis löögi vahele ja peale seda jäin seisma ja rahunesin maha.Tugiisiku otsustada ei ole, kas ma saan taodelda perevahetust või mitte. Tema andis meie jutu edasi Prantsusmaa YFU-le ja sealt omakorda Eestisse. Seega olin ma olukorras, kus ma ei teadnud, mis minust edasi saab.

Kahe päeva pärast sain organisatsioonilt vastuse, et perevahetuse protsess läheb käima.

Niiet kõigil pöidlad pihku ja loodame, et perevahetus läheb ladusalt!

Uus-Meremaa ja USA

Diego Mehhikost

Minu kallis

Yves Saint Laurent

Emmanuel Moire'i kontsert

Marie-Lou ja Dunya

Tšehhi ja Saksamaa

Bulgaaria, Eesti,Mehhiko

Käroliisi kook

Haigus kimbutamas

Uuest aastast uue hooga. Päris nii ei läinud.
Kool hakkas samal ajal, kui Eestis. Käisin kohe esimesel koolipäeval juhatajaga rääkimas, et olen valmis võtma osa kõikidest koolitundidest. Need kes nüüd mõtlevad, et kas ma enne siis istusin kodus? Ei, ma käisin prantsuse keele eratundides, kus sain mingid algteadmised kätte. Näiteks miks panevad nad nendele "e" tähtedele kriipse ja miks nad kirjutavad pika sõna, aga hääldavad sellest väikse osa. Kõik tundub juba loogiline. Esimesed tunnid olid füüsikad. Kordasime elektrostaatikat ja elektrilaenguid. Mul oli meeles, et Eestis hõõrusime neid eboniitpulki siidriidega ja villase riidega, aga siin oli kassinahk. Jah, päris kassinahk. Õpetaja tegi veel väga kurje nalju sellega- umbes et "Kas kellelgi on kass kaduma läinud?"
Sellest nädalast hakkasid suured allahindlused. Üks hommik lõppes kool nii vara, et läksime Marie-Louga linna. Enne 10 hommikul olid poed inimesi täis. Igast kolmapäevast kuni 16. veebruarini lähevad hinnad aina väiksemaks. Aga ma jõudsin paaris poes käia, kuni mu tervis andis märku, et on vaja koju minna. Läksin koju ja magasin kuni järgmiste tundideni. Kui ma kooli tagasi läksin , saatis õpetaja mind sealt koju ennast ravima. Ja mis mind ärgates ootas...
Kujutage nüüd seda rõõmu. Nii paha on olla, et külge ei jaksa keerata ja siis kui ärkad üles on su kõrval kuu aega kadunud jõulupakk Eestist koos kõige eestimaisega!!! Sain anda väikse hilinemisega jõulukingid hostperele ja sõpradele. 
Neljapäeva veetsin kodus, esimene puudumine koolist. Magasin terve päeva jutti. Igatsus tuli hoolitseva emme järgi. Kurb kui keegi ei küsi: "Kuidas sul enesetunne on?", " Kas sa soovid midagi?" või "Joo oma tee ära!"
Järgmisel päeval ma enam koju jääda ei saanud, kuna selleks on vaja juba arstitõendit. Jõudsin kooli ja ees ootas kaks kontrolltööd. Oh seda rõõmu! 
Lasin omale Eestist saata suurema koolipinali, kuna siin ei tea kunagi mida kuskil vaja on, seega on tark alati kõike kaasas kanda. Minu pinal meenutab nagu rohkem kaisulooma. Matemaatika kontrolltöö toimus jälle suures saalis mitme klassiga ja mina võtsin seal oma pinali laua peale. Õpetaja küsis sellepeale, et kas ma tulin oma "tuduloomaga" tundi. Istusin viimases pingis ning need pilgud mis ma pärast sain...

P.S Üks õhtu leidsin postkastist paberilipiku, kus oli peale kirjutatud Anna ja joonistatud süda. Salajane austaja või ? 

Aitäh emme-issi!

Koolisööklas oli Galette des Rois

Mehhiklanna tõi Mehhiko traditsioone meile maitsta