Uudised uudised

Ma olen jälle eluvaimu sisse saanud-haigus kadunud!
Kust ja millest alustada?

Ma olen kaks ööd näinud unenägusid prantsuse keeles! 

Alustuseks väike vahejuhtum SVT tunnist. Meil olid paaristööd ning kasutasime selleks programmi GoogleEarth. Klassivend,kellega paaris olin, otsis sealt Eesti üles ja selle peale tagapingist üks klassivend küsis: "Kas selline riik jälle eksisteerib?" (P.S tema veel tahtis mulle Eestisse külla tulla)
Ajaloo tunnis sain ka esimest korda sõna võtta klassi ees. Tegin esitlust teemal Stalinism. Hinne 10/10.
Kuna siin juhtub tihti, et on 3-tunnised pausid, siis otsustasime Marie-Lou'ga minna kinno vaatama filmi Yves Saint Laurent. Nii hea oli vaadata vahelduseks prantsuse filmi prantsuse keeles, mitte neid dubleerituid ameerika filme, kus kole hääl prantsuse keeles kõik peale loeb.
Reede õhtul toimus kesklinnas noortele suunatud üritus, mis on samalaadne nagu Eestis Teeviit. Seal oli palju erinevaid ameteid esindatud, kust said vajalikku infot küsida. Lisaks sellele sai seal teha fotosid, erinevaid teste sooritada, tasuta süüa(väga oluline), tantsida. Mina sooritasin inglise keele testi. See test andis tasemeks C2 ( mis pole tegelikult võimalik) ja sõbrannad said taseme A1, mis on päris tõenäoline...
Vahejuhtum sealt ürituselt. Vaatasime seal ühte tantsuetendustja üks hetk ma kuulen, et minu taga kolm poissi räägivad minust. Nad tegid tahtlikult, et ma neid kuuleks. Sealt tulid sellised fraasid: "Eesti on tore riik.", "Ta on ju Eestist.", "Ma oskan inglise keelt", "Mulle meeldivad Ida-Euroopa naised.". Pöördusin siis nende poole, sest ilmselgelt ootasid nad minu tähelepanu ning küsisin, et kust nad mind teavad. Üks poiss ütles, et tema sõber käib minuga samas koolis. Uskumatu ikka kuidas jutt eestlasest levib...
Eelneval nädalavahetusel käisin ühe prantsuse artisti kontserdil, kes on ka Le Mans'ist pärit-Emmanuel Moire. Hostõde on vaieldamatu fänn. Mulle meeldis soojendusbänd. Kolm Belgiast pärit naist (Sirius Plan).

Juba ongi pool vahetusaastast läbi. Toimus YFU keskaasta seminar Clisson'is. See on väike linn Nantes kõrval. Minu hostpere oli tööl ja läksin sinna üksi kahe rongiga. Ümberistumiseks oli väga vähe aega, aga kohale ma jõudsin. Kohale jõudes ootas mind kes muu kui eestlane-Käroliis! Me lihtsalt kallistasime ja kallistasime ja kõik vaatasid. Ma arvan, et mõtlesid "Jälle need kaks eestlast said kokku, kes nüüd üksteisest lahku minna ei suuda." Mis me siis tegime ? Sõime ( nagu YFU üristustel ikka), rääkisime kõik oma muredest ja uudistest  ja õhtul toimusid mängud hostperede ja vahetusõpilastega. Meid oli jaotatud tubadesse keelte kaupa ehk saime Käroliisiga ühte tuppa. Öörahu algas juba 11sest ja õhtul kogunesid kõik meie väiksesse tuppa. Kuna me seal väga vaikselt ei suutnud olla, siis pikka pidu polnud. Meie Käroliisiga rääkisime pool ööd juttu, sest ei saaanud ju sellist võimalust raisku lasta. Eesti keel on ikka natukene alla käinud. Näiteks sõnaga "häälepaelad" tekkis meil pikem vaidlus, kuidas seda õigesti hääldada. Omavahel rääkisime ka prantsuse-eesti keele segu. Järgmise päeva varahommikul hakkasime tegema pisikesi šketse, mis põhinesid kummalistest harjumustest mis meid Prantsusmaal üllatanud on. Pered olid valmistanud seekord jälle soolased toidud ja vahetusõpilased tegid enda riigi magustoidud. Mina pidin magustoidu ajaks juba rongijaamas olema, aga Käroliis õnneks mõtles minule ja andis enda kooki koju kaasa. Meie hüvastijätt lõppes JÄLLE pisarates nagu septembris.

Aga nüüd natuke lähemalt, mis tähtsad asjad see nädal VEEL juhtunud on. 

Ees ootas vestlus tugiisiku ja hostperega. Miks ? Ma ei hakka üles loetlema probleeme internetis, aga lühidalt võttes-me ei klapi.

Eelneval õhtul tuli juba närv sisse. Mõtted sõid aju. Hommikul olin paanikas, sest ei teadnud enam üldse, mida rääkima või ütlema pean. Ei tahtnud ette kujutada, kuidas me kõik istume  laua taga ja mina üksi räägin, aga see vestlus oli mulle vajalik! Mul oli veel eesti keeles pikk romaan kirjutatud julgustuseks. Meie vestlus kestis kaks tundi ja peale seda pidin kiirustama kooli tagasi. Rongijaamast väljudes olin omadega nii segaduses , et oleksin äärepealt trammi alla jäänud. Väga-väga napilt läks. Süda jättis löögi vahele ja peale seda jäin seisma ja rahunesin maha.Tugiisiku otsustada ei ole, kas ma saan taodelda perevahetust või mitte. Tema andis meie jutu edasi Prantsusmaa YFU-le ja sealt omakorda Eestisse. Seega olin ma olukorras, kus ma ei teadnud, mis minust edasi saab.

Kahe päeva pärast sain organisatsioonilt vastuse, et perevahetuse protsess läheb käima.

Niiet kõigil pöidlad pihku ja loodame, et perevahetus läheb ladusalt!

Uus-Meremaa ja USA

Diego Mehhikost

Minu kallis

Yves Saint Laurent

Emmanuel Moire'i kontsert

Marie-Lou ja Dunya

Tšehhi ja Saksamaa

Bulgaaria, Eesti,Mehhiko

Käroliisi kook