Prantslased ja eesti keel

Mis toimub ? Järsku tuleb nii palju komplimente mu aksendi kohta. Hea kuulda. Õppida on veel muidugi palju.

Bioloogia õpetaja tuli ütles mulle, et tal on eestlasest sõber, kes elab siin linnas! Ta lubas, et räägib temaga ning võib-olla saame kokku ja vahetame muljeid. 

Kirjutada polegi mul praegu midagi targemat, postitan mõned pildid üles mis nädala jooksul teinud olen.

  http://blazersandpins.tumblr.com/post/48962765210  Nii see kipub olema ja panen ka siia kaks videot. Esimeses videos ütlevad kõik siis ühe väljendi/sõna eesti keeles. Üritage siis aru saada.

Kuna ma ei oska ise siia praegu mingit teemat välja mõelda millest kirjutada, siis võiksite kirjutada kommentaaridese või mulle isiklikult kirjutada, mis teemadel kirjutada. Mõttes on teha videopostitus. V.A küsimus "Kuidas sul läheb?" Aitäh :)

Esimene sõna on "tere"

Koolis saame mängida vahetundidel lauatennist

Baptiste ja Isabel

Marie-Lou

                                   

Koolirütmi tagasi

Kirjutan kõigest segamini, mis on siis vahepeal juhtunud.
Esimene koolinädal üle elatud. Mina ja hommikud ei ole sõbrad. Lähen kenasti kella kaheksaks kooli SVT tundi. Tund on alanud ja istun seal rõõmsalt, kui õpetaja ütleb: “Hanna, sa oled märgitud puudujaks.” Võtsin oma asjad ja läksin minema, see tähendas seda, et ma pidin hoopis teises majas, teises tunnis viibima. Kas oli mulle seda keegi öelnud? Ei. Prantslaste asjaajamised. Viisin neile heast südamest musta leiba, aga ei leidunud inimest , kellele see koolis meeldiks. Kõik mis on Prantsusmaal, on nende arust parim ehk siis sai, sai, sai.
Kooli juhtkond pani mind veel lisa prantsuse keele tundidesse, kus on õpilased kes elavad siin peredega. On õpilasi, kes teist aastat, aga mõistavad halvemini keelt kui mina kahe kuuga. See on see , kui elad prantslastega ja muud varianti pole kui nendega prantsuse keeles rääkida. 
Seal rühm on väga multikultuurne. Natuke hirmutav isegi, kui mõned on rääkinud , kuidas nad on Prantsusmaale sattunud. Meie prantsuse keele tundi tuli vaatama Pays de la Loire ja Sarthe piirkonna ülikoole juhtiv isik. Temaga kaasnesid ajakirjanikud ja kaamerad. Pidime seal kõik tutvustama ennast. Miks me siin oleme? Mida me tulevikus teha tahame? Õhtul oli see uudistes. 

Siin on väga populaarseks saanud lülitada tuletõrjealarm tööle. Juba viies kord. Koolis kaameraid pole. Õpilased saavad nendele kergelt ligi. Olen kuulnud, et seda on kasutatud kontrolltöö ärajäämiseks ja see on töötanud

Üks päev küsis mult koolivend , et kas ma lähen protestima. Ma kuulsin sellest esimest korda, et siin keegi millega vastu protestib. Täna toimus siis Le Mans’is protest selle vastu , et välja saata prantslased ,kes on siin ilma “paberiteta”. Seal prantsuse keele tunnis on mitmed , kes on siin ilma paberiteta.

Koolis seisin järjekorras, et minna kooli juhatajaga rääkima. Järjekorras oli veel 6-7 inimest. Ema helistas mulle ja ma siis hakkasin eesti keeles rääkima. Jutt jäi kohe kõrval vaiksemaks ning vaadati imeliku näoga, kes ma selline olen. Nii mõnus tunne oli kohe eesti keeles rääkida ja kui keegi veel ei mõista ka mida sa räägid. Pärast kõne lõppu kaks tüdrukut arutasid, kas ma rääkisin vene keeles. Segasin nende vestlusele vahele ja ütlesin, et tegu on eesti keelega.

Nädala lõpus tulid õed siia. Läksime restorani, et tagantjärgi tähistada nende sünnipäevi. Õpetasin neile sünnipäeva laulu eesti keeles, mida me ka pärast laulsime. Kaks väiksemat õde rääkisid, et koolis oli geograafia õpetaja küsinud, kas te teate kedagi teistest riikidest. Nad olid siis öelnud, et Eestist. Geograafia õpetaja tegi suured silmad ja õde pidi näitama, kus Eesti asub. Geograafiaõpetaja…

Järgneval õhtul läksin sõbraga välja. Läksime tema sõbra juurde, kus oli päris korralikult inimesi. Minu jaoks on veel harjumatu, et kõik käivad välisjalanõudega toas, kuigi on vihmane sügis. Igatahes seal tüdrukud teadsid Tallinnat, kuna neil oli geograafias test just olnud. Üks poiss , aga küsis mult kas Eesti asub Araabias ? Kas me jalgpalli oskame mängida ?Jalgpall huvitas teda väga, kuna ta vend mängib FC Barcelonas.  Ja kui nad kuulsid , kui palju elanikke Tallinnas on , siis arvasid, et ma ütlesin valesti. Ei suutnud uskuda ,et pealinn nii väike on.

Aga mis pani mind kõige rohkem imestama. MINU, kes on viibinud siin kaks kuud ja alguses ei saanud sõnagi suust prantsuse keeles, aksenti kiideti… Nad ei suuda imestada, et kahe kuuga see võimalik on. Vähemalt märkavad teised mu keelearengut, sest ise seda enam tähele ei pane.

 

Kuidas kuuuurija öelda

Minu pere, kui väiksemad õed ka meiega on

Hea Hip-hopi etendus Le Mans'is

Maal vanaema juures

Enne maalesõitu käisin eelneval õhtul sõpradega väljas. Sain oma esimese karaokeelamuse. Läksime karaoket laulma. Seal oli siis selline raamat, kus sai valida laule. Oli väga palju prantsusekeelseid laule, mis on loogiline ja olid isegi inglisekeelsed laulud. Mind veeti ka sinna laulma ja enne laulu algust, ütles see mees kogu rahvale, et see neiu on Eestist. Lisatähelepanuga juba harjunud. 

Mis saab olla parem hommikuks, kui pakk kodumaalt ? 15 kg armsaid asju saabus, mis emme oli teele pannud. AITÄH! Muidugi musta leiba ja eesti komme. Sain Tallinna  Reaalkooli sõrmuse lõpuks.

Kui perega skype vahendusel rääkisin ja õde mulle näitas kodus valmistatud toite, emmet, issit , siis tuli ikka igatsus küll... 
Hostisa saatis meid õdedega rongijaama ja pani meid rongi peale. Sõitsime Laval'i.  Vanaisa tuli meile rongijaama vastu. Vanaisa pole küll nende päris vanaisa, aga ta on olnud õdedega sünnist saati. Naljakas on see, et vanaisa on noorem, kui mu isa Eestis. Sõitsime siis rongijaamast edasi väiksesse linna, kus vanavanemad elavad. Isigny le Buat on linna nimi. Kui autost välja astusime oli kohe aru saada, et oleme linnamelust eemal. Kõrvalaias lehmad ja lambad. Maalõhn.

Võtsin kaasa kolm pakki musta leiba, mis kõik ära söödi. Nad ostsid võrdluseks kohalikus pagaripoes valmistatud musta leiba. No ei anna võrrelda. See oli nagu sepik.
Esimesel päeval olime kodused, sest Põhja-Prantsusmaad vallutas torm nimega Christian. Veetsin enamus ajast köögis. Tegin vanaema ja õega koos väikseid koogikesi pähklitega, mis kohe enda aiast korjatud. Õhtul tegin kerge ülevaate Eestist ja Tallinnast. Näitasin videosid laulu,-ja tantsupeost. Neile väga meeldisid eesti rahvusrõivad.
Järgneval päeval, kui torm oli vaibunud, sõitsime Mont Saint Michel'i  juurde. See on saar Normandia ja Bretagne vahele jäävas lahes. Saare omapära on see, et tõeliseks saareks muutub Mont-Saint-Michel ainult siis, kui vesi on tõusu ajal väga kõrgel. Ronisime siis nii kõrgele kui võimalik. Sealt avanes ilus vaade. Turiste oli samuti väga palju.
Õhtul sõin esimest korda rakletti. Ma ei ole kindel, et ma tõlgin seda nüüd õigesti eesti keelde. Prantsuse keeles "raclette". See on küll tulnud Šveitsist, aga prantslased armastavad seda samuti.
Laua keskele pannakse spetsiaalne masin, kus on pisikesed kausid, kus sa saad ise endale toitu küpsetada. Mulle maitses see väga, niiet tean, mida Eestis vanematele soovitada... Mina aina ladusin erinevaid juuste kogu aeg sinna sulama.
Järgmine päev külastasime õega kõik võimalikud sugulased ära, kes seal elavad. Peale seda sõitsime vanaisa töökohta. Ta töötab firmas, mis toodab siidrit ja kalvadosi. Nägin oma silmaga, kuidas see kõik valmib. Sealt edasi imporditakse see üle Euroopa. Mind tutvustati omanikule. Vanaisa oli talle juba enne maininud,et tulen Eestist. Seega ta kohe ütles: "Sina tuled ju Eestist, ma alles paar nädalat tagasi käisin seal. Meil 50% toodangust läheb Eestisse."
Järgmisel päeval oli Halloween. Siin seda väga ei tähistata. Linnas nägin väikseid tüdrukuid kostüümides. "Un bonbon ou un sort?"  , mida nad siis kõigilt küsivad. Viisime õed ära ning kohtusin esimest korda nende emaga. Sõime kõik koos restoranis. Proovisin verivorsti, mida Eestis jõuludel süüakse. Jõuludel söövad nemad valget verivorsti.
1. november on riiklik püha, läksime jälle restorani. 
Jõudsin koju rõõmsa tuju ja mitme lisakiloga.

Le Mans'i rongijaamas

Mont-Saint-Michel

 

Raklett

Kui mind kalvadosi valmistamise juurde lasti

Esimest korda elus proovitud

Väike õde vägisi jootis õunasiidrit

Juust,juust,juust

Tehases

Vaheaeg.Õhukesed ülepannikoogid.

Vaheaja esimene nädal hakkab lõpusirgele jõudma. Pühapäeval sõidan nädalaks hostisa ema juurde õdedega. Vaheaja olen sõpradega veetnud, kuna hostõde on terve nädala olnud ema juures. Olen siin täitsa omapead olnud, kuna hostisa töötab iga päev.
Üks õhtu käisin Meidy ja Antoine'ga väljas. Pidime minema karaoket laulma, aga see õhtu lõppes hoopis teistmoodi...Karaoket läheme laulma järgmine kord.

Kolmapäeva veetsin Marie-Lou'ga. Ta ema tuli mulle linna järgi,kuna ta ei ela päris  Le Mans’is. Plaan oli teha kreppe e. õhukesi ülepannikooke. Minu esimene kord Prantsusmaal. See on üks Prantsusmaa rahvustoitudest.Neil oli spetsiaalne pann kreppide valmistamiseks, millega on mugav teha kui asi käpas. Minul need päris nii hästi välja ei tulnud…Jõudsin taigna peale panna, kui see juba pruuniks läks ehk ma ei jõudnud tainast laiali ajadagi ning selle ajaga ta lagunes seal panni peal koost. Väga palju nalja sai nende meisterdamisega, köök nägi  pärast ka vastav välja.

Õhtul sõime Marie-Lou perega õhtust. Süüa oi kui palju. Ta ema aina ladus mulle toitu nina alla.Pärast pani veel koju kaasa toitu. Aitäh, aitäh. Toidule ei ütle ma kunagi ei siin.
Hilisõhtul läksime bowlingut mängima, meiega lisandus veel nende sugulane.
Kuna me läksime sinna päris hilja, oli see bowlingusaal pime ja kõik esemed helendasid.
Ja ma ei tea miks, aga seal bowlingusaalis töötaja ütles mulle, et Eesti naised on pikad, aga jalanumber on väike. Nagu ta oleks enne eestlastega kokku puutunud…

Kui ma natuke osavam olin

Algus ei olnud nii paljutõotav

Baptiste, kes soovis oma pilti blogisse

 

 

Two men show

Mõtlesin , et räägin prantslastele natuke, mis on eesti koolides teisiti. Neil on siin teine koolisüsteem. Klassid on jaotatud teistmoodi. Kui meie lõpetame põhikooli üheksandas klassis, siis siin võrdub see kolmanda klassi lõpetamisega. Näitasin siis enda lõpuaktusest pilte. Nad naersid selle peale. Neile antakse peale kolmanda klassi lõpetamist tunnistus ja öeldakse “Ole tubli!” Vastupidiselt, mis Eestis on "suur" sündmus.  Ja kui nad nägid, et nii palju lilli tuuakse, siis olid küll väga imestunud.

Kuna parasjagu on käimas Eestis “rebasterets” , siis rääkisin sellest ka. Kohe oli pildi,-ja videomaterjal käepärast.Rääkisin siis kuidas saad valida endale poisi/tüdruku ja käskida tal teha, mida tahad. Poisid olid siin kohe ärevil. Näitasin eelmise aasta Reaalkooli “flashmobi” Solarise keskuses. Rebastenädala idee meeldis neile väga.

Võtsin veel kooli kaasa raamatu Eestist neile lugemiseks, sest mõnda traditsiooni on raske seletada neile. Kergem näidata piltidel. Esimene küsimus. "Teil on lumi ?"

Siin on see väga harv nähtus ja kui seda lund siis üks kord “rohkem” tuleb, on suur katastroof ja transport seisab. Kaks klassivenda tahavad juba kangesti järgmisel suvel Eestisse tulla.

SVT tunnis üritas klassivend õppida eesti keeles ütlema “HÄID JÕULE!” Kuna nende jaoks on “’ä” ja “õ” täht võõras, siis kõlas see väga kahtlaselt. Mina ei suutnud ennast tagasi hoida ja naersin pisarais.

Mu sõnastik on juba väga populaarne.  Tahaks kohe aasta lõpus teada kui palju inimesi on sealt sõnu otsinud. SVT tunnis on meil väga omapärane meesõpetaja. Ta siis võttis mu sõnaraamatu ja hakkas sealt sõnu otsima. Mina arvasin , et otsib sealt siis teemakohaseid sõnu õppeaine valdkonnas, aga kus sa sellega. Sõnad mida ta üritas öelda : idiootlik, mõrv, mõttetu, head aega. Talle sõnaraaamatust ei piisanud, läks arvutisse, otsis tõlkija ja hakkas lauseid tõlkima. Tegime parajasti grupitööd ja minu grupis oli üks poiss ja kaks tüdrukut. Üks hetk õpetaja kutsub enda laua juurde ja näitab eestikeelset lauset. See nägi välja selline:” Antoine on selles grupis mõttetu.” Kui Antoinile ütlesin, mis õpetaja ütles, siis otsis tema omakorda õpetaja kohta sõnu. Nii saigi minu SVT tund sisustatud. 

   

See nädalavahetus tulid õed meie juurde ja läksime etendusele. Teadsin, et see on “two men show” ehk siis midagi eesti tujurikkuja sarnast. Arvasin, et ei saa sellest midagi aru, aga eksisin. Ma sain seal väga korraliku kõhutäie naerda. Üritan kirjutada natuke mis seal minuga ka siis juhtus.

Üks sketš oli siis selline, kus vajati ühte inimest saalist. Kes sinna siis valiti ? MINA. Kui lavale jõudsin ja oma nime ütlesin, said nad aru, et tegemist ei ole prantslannaga. Ütlesin, et tulen Eestist ja oskan natukene prantsuse keelt.  Sketš nägi välja selline, et me pidime mängima armunuid. Öeldi siis kolm etappi mis me tegema peame. Silmside. Helde käesilitus. Prantsuse suudlus. Ma kahjuks ei oska seda siin seletada, kuidas see tegelt kõik välja nägi. Pidin seal lava peal, kogu publiku ees , õppima ,kuidas täpselt seda teha.

Pärast kui nad mind koha peale saatsid, siis ülejäänud etenduse vältel hüüdsid nad sõnu inglise keeles, kuna tahtsid kindlad olla, et ma ikka aru saan. Tuli veel selline sketš , kus rahvas pidi lugema kolmeni. Nad siis ütlesid rahvale, et hakake lugema. Rahvas jõudis lugeda kaheni, kui nad ütlesid mulle, et las parem Hanna loeb. Nii sain ma siis oma “perfektse” hääldusega lugeda haudvaikuses. Saal oli puupüsti täis.

Peale etendust  ootasid nad ukse ees ning rääkisime seal juttu. Alguse tulid  esimesed laused nende poolt vene keeles, sest nagu siin iga prantslane arvab, räägitakse eestis vene keelt. Nad vist arvasid, et olen natukene vanem, küsisid kas helistan ka neile pärast...

Super tore õhtu ! Aitäh hostperele, kes mind sinna viis !

P.S Müüt , et prantslased armastavad süüa konnajalgu ei vasta tõele. Minu klassikaaslased vihkavad neid.

Mul on nüüd vaheaeg kaks nädalat :) 

Minu kuulsusehetk

Leidsin koolis ruumi, kus klaverit mängida.

Õdedega: Anais, mina, Maeva

 

"Häid jõule!"

Esimene kontrolltöö ja salsatund

  Üle nädala juba möödas eelmisest postitusest.

  Kolmapäeviti lõpeb kool kell 12. See päev on mõeldud hobideks ja sõpradega koos veetmiseks. Peale kooli läksime Meidy'ga, eelmine klassivend, linna peale. Ma polnud veel siin vanalinnas käinudki, seega jalutasime seal ringi. Munakiviteel kõndides tuli kohe Tallinna vanalinn silme ette Siin on samuti vaateplatvorm kogu linnale nagu Tallinna vanalinnas. Külastasime Saint-Julieni katedraali , mis on väga  suur ja ilus.
 

Esimene suurem kontrolltöö sai ka tehtud, matemaatikas. Hinnet ei taha teada, aga see selleks. Kontrolltöö toimus saalis, kus olid üksikud pingid. Kontrolltööd tegid korraga mitu klassi. Ma lahendasin seal ülesannet ja siis kõrvalt üks poiss võttis mu lahendatud ülesande ja kirjutas maha. Leidis ka inimese, kelle pealt vaadata õiget lahenduskäiku. Võib-olla ma sain ülesande korraldusest juba valesti aru. 

Üks koolivend palus ka, et ta inglise keele kodutööd aitaks teha. Tegin talle teksti valmis. Inglise keel just tema tugevaim külg pole ning pärast oli õpetaja tunnis kiitnud teda, et ta on ennast kokku võtnud ja õppinud...

  Üks õhtu kutsuti mind salsatundi, kuigi ma pole salsaga kokku puutunud. Tundsin ennast seal nagu elevant jää peal. Kõik olid tantsijad ja siis olin MINA. Tantsuoskamatu. See tund läks päris pikale seega trammi peale jõudsin südaööks. Järsku tuleb trammi peale prantsuse "MUPO". Polnud vaja muretseda, sest olin kaardi ära valideerinud.  Üllatus, üllatus. Tema masin näitas, et mina seda teinud ei ole. Oskan ma neile siis seletada , et ma 100% panin kaardi vastu seda masinat.Kutsuti välja. Võeti mingid paberid välja ja hakati seletama. Ma siis seal teen kurba nägu ja ütlen, et ma ei saa midagi aru. Kuigi no tegelt ma sain aru, et nad rääkisid, et ma olevat seda halvasti sinna vastu pannud ja nüüd pean täitma mingi ankeedi ja nädala pärast kuhugile helistama. Kuna mängisin seal päris lolli, siis panid nad ankeedi kotti, andsid kaardi ja ütlesid, et järgmine kord ole hoolikam. Kodus rääkisin sellest situatsioonist hostperele. Nad ütlesid, et see pidi siin tihti olema, et sa valideerid kaardi ära ja pärast maksad ikka trahvi. Prantslased.
 


 

Linnaplatvormil

Äsja 19. aastaseks saanud Nicolas "sishidega"

Le Mans'i vanalinn

Saint-Julieni katedraal

 

Kool.Tüdrukuteõhtu

Kirjutan pisteliselt kahest nädalast, mis on metsiku kiirusega möödunud.

Minu tunniplaaniga on kogu aeg üks suur segadus. Neile meeldib seda hirmsasti muuta. Seega valitseb üks suur korralagedus. Nad ise ka ei tea ,millal ma kuskil tunnis pean olema. Läksin üks hommik kooli prantsuse keele tundidesse. Kohale minnes öeldakse, et "Oi,ajasime päevad segamini." Prantsuse keele eratundide asemel, pidin olema tavalistes tundides. Järgneval päeval saadab hostisa mulle sõnumi , et koju tuli kiri , et ma pole tundides viibinud. Jah, siin saadetakse koju ametlik kiri, kui õpilane tundi ei ilmu. Eestis on nende puudumistega palju kergem. Pidin siis seda kõike pärast kooli juhatajale selgitama. Suur segadus. 

Muide meil on koolis ka puhvet, aga müüjat pole ma seal kordagi näinud. Juhataja ütles, et paar korda nädalas pean seal töötama. Leidsid nüüd ka töötaja, kes keelt jagab. Samas ongi hea praktika.

Üks päev sain pealt vaadata, kuidas seal majandamine käib. Muidugi tulid just siis nooremad koolivennad sinna kõrvale edvistama ning vaatasid ,kuidas ma selle kohvimasinaga umber käin.  Siis tekkis neil suur kohvi isu ning pidin selle katkise kohvimasinaga neile kohvi tegema.

Tundides pole veel siiani õpikuid kasutatud ning kuna need on väga rasked, siis ma neid enam kaasas ei kandnud. Saabus see tund, kus õpetaja palus õpikud avada. See oli matemaatika tund. Umbes 13 õpilasel ei olnud õpikut. Lahendasime ülesandeid. Ma olin esimene ,kellel valmis sai, kuna see on teema ,mis on Eestis läbi ja lõhki omandatud. Siis tuli õpetaja minu juurde ja ütles kogu klassile, et nüüd teate kelle poole pöörduda kui ei oska. Ja karistuseks sain 3 ülesannet kodus teha, et õpiku koju unustasin.

Sain kätte oma esimese kontrolltöö. Inglise keel. Klassi parim või ? Vist jah. Ma arvan, et see jääb ka ainukeseks aineks, kus ma nii häid hindeid saan.

Ja tuli ka esimene kord, kui küsisin ööseks välja. Klassiõde kutsus enda juurde tüdrukute õhtule. Päeval käisime kinos. Ma sain juba filmist aru! Peale kino läksime Antares’i üritusele, mis oli suunatud noortele. Tantsu,-poksi,-vehklemis-ja lauluvõistlused. Seal oli üks lava, kus lauldi räppmuusikat. Seal laulsid siis isehakanud noored “räpparid”, kui nii saab nende kohta öelda. See oli mitte tore. Pärast läksime toidupoodi, kust ostsime õhtuks palju-palju süüa.  Õhtu koosneski söömisest ning mängisime mingeid mänge ka. Vahepeal oli ikka väga-väga raske nende vestlusest osa võtta, sest nagu tüdrukud ikka, räägivad kõigist ja kõigest ja VÄGA kiiresti.  Õhtul tegin korraks skype Jannoga ning nad olid sellest väga vaimustuses. Ütlesid siis kõik võimalikud sõnad, mis nad on eesti keeles ära õppinud.Aga kokkuvõtteks võin öelda, et tüdrukuteõhtud eestlastega ja prantslastega on väga erinevad.

P.S prantslastele teeb nalja, klaase kokku lüües,öelda “Terviseks”. Ei tea küll miks.

Üks väike lõik vahetusaasta kohta, mis vastab tõele:

Exchange is thinking. All the time. About everything. Thinking about those strange costumes, the strange food, the strange language. About why you’re here and not back home.
Exchange is going from thinking you know who you are, to having no idea who you are anymore to being someone new. But not entirely new. You are still the person you were before but you jumped into that ice cold lake. You know how it feels like to be on your own. Away from home, with no one you really know. And you find out that you can actually do it.

Ja ma vabandan, kui mu laused on ebamäärased. Prantsuse keel trügib juba eesti keelele peale.

Hoiame kaks nädalat sellist tegelast

Antares'i noorteüritusel

Esimesed traditsioonilised pannkoogid

 

Rebeccaga fotoautomaadis

 

Üks suur igatsus