Esimene kuu ja kinoskäik

Suvi on tagasi. Õues on jälle nii soe ja päike paistab. Olin juba poodides otsimas sügismantlit ja saapaid. Polegi veel vaja kiirustada.

Selle nädala lõpus saab kuu aega siinoldud ajast täis. Endale tundub nagu oleks kauem olnud.
Linnas ringi jalutades on juba mitmeid tuttavaid nägusid, kes mind musitama tulevad. See ikka vajab harjumist, et kogu aeg musitatakse. 

  Külastasin esimest korda kohalikku kino. Mina ja kino. Väike kino, väiksed saalid. Piletihind kallim kui Eestis. Natukene üle kuue euro. Vaatasime filmi "Kick-Ass 2" , mis oli siin prantsuse keelde peale loetud. Mulle film küll ei meeldinud, aga no täitsa põnev kogemus, kui pead pool lugu ise juurde mõtlema, kuna ei saa ju aru , mida tegelikult räägitakse. Palju polnud vaja juurde mõelda, sest tegu ju ikkagi ameerika filmiga...
Paar õhtut olen käinud väljas kahe tantsijaga. Üks õhtu jalutasime Sarthe jõe ääres ning teisel õhtul läksin nende trenni vaatama. Kahjuks ei viibi nad tihti Le Mans'is , sest tantsivad Lyon'is ja Pariisis seega enamus õhtuid veedan koduselt. Klassikaaslastel pole kombeks õhtuti väljas käia, kuna koolis ollakse kogu aeg koos ja koolipäevad on pikad.

 Minu sööklaseiklused pole ka veel lõppenud. Suudan sellest ikka veel midagi kirjutada.

Üks päev proovisin toitu nimega “andouillette" , millest piisas mulle ühest kahvlitäiest. Jube. Nägi välja uhkem kui maitses.

Järgmisel päeval ei läinud mul paremini. Enne sööklasse sisenemist on seal iga kord menüü. Lugesin siis mis söögiks on ning enamus toidunimedest aru küll ei saanud. Sõna, millest ma aru sain oli jänes. Jah, koolis on söögiks jäneseliha. Miks? Prantsusmaal süüakse seda üldse palju. Lootsin, et sööklas  on mitu valikut, et ma ei peaks jäneseliha võtma. Oligi, aga teine variant oli see “andouillette”, mida ma eelmisel päeval olin maitsnud. Muud üle ei jäänud,kui pidin seda proovima. Ühe kahvlitäie proovisin ja edasi sõin saia. See maitses tegelikult nagu iga tavaline liha, aga teadmine, et see on jänes, ei lasknud mul seda süüa. Järgmine kord olen targem ja ei vaata, mis söögiks on. Vahepeal ongi parem, kui ei tea mida söön.

  Möödunud nädalavahetusel tulid õed meie juurde. Läksime suurde kaubanduskeskusesse, kus toimusid väiksed etteasted nagu mustkunst, tantsimine, koomikud ja veel mingid trikitajad. See oli mu isa töökohaga seotud. Olen juba kõigi esinejatega tuttavaks ka saanud, kõik on väga toredad ja sõbralikud.Kunstiinimesed. Läksin seda mustkunsti vaatama ning mind kutsuti sinna ette, mingit trikki kaasa tegema. Kas ma sain midagi aru ? Ei. Tõstsin targalt mingeid topse ühest kohast teise.

 Järgneval päeval käisime linnas , mille nimi on  Saint Leonard des Bois. Seal elavad mu kaks hostõde koos emaga. See linn asub mägede keskel, kust voolab läbi jõgi. Väga ilus koht. Hostisa tuttav korraldas seal kontserti. Kontsert toimus kirikus. Lauldi inglise keeles selliseid laule nagu ameerika filmides tavaks ehk gospel muusika. Ainult tugeva prantsuse keele aksendiga. Väga mõnus kontsert. Pärast tähistasime koos esinejatega.

Millega ma veel siin harjunud pole on näiteks see, et süüa ei tohi võtta suvalistel aegadel. Eestis oli harjumuseks külmkapi ust paugutada ning kogu aeg midagi süüa.

 Kuna prantslased ei häälda h-tähte, siis on minu nimi hääldades Anna. Mina üritan neile kogu aeg meelde tuletada, et olen ikkagist Hanna.  See on päris naljakas, kuidas nad siis püüavad seda nime õigesti hääldada, lisades mu nimele mitu h-tähte juurde.

Uputan Teid piltidega. Järgmiseks korraks üritan üles laadida video, kus klassikaaslased räägivad eesti keelt.

Trammipeatus kodu juures

Valentiniga

Saint Leonard des Bois

Kino

Sarthe jõe ääres

Iury ja Samueliga

Väike klipp, kuidas Iury tänavamuusika saatel tantsis.

YFU seminar Nantes

  Siia on jõudnud järsku sügis. Sajab palju. Õpetajad ütlevad mulle, et peaksid harjunud olema, sa tuled Eestist. Mina aga arvasin, et siin kestab soe sügis kauem ja ei võtnud Eestist ühtegi sooja mantlit kaasa.

Möödunud nädalavahetusel käisin Nantes, kus toimus YFU vahetusõpilaste kokkutulek,mis on minu kodulinnast 2 sõidutunni kaugusel. Minu pere otsustas minna juba laupäeval. Laupäeva hommikul valmistasin koogi,koogiks vajalikud asjad olin Eestist kaasa võtnud.Laupäeva õhtu veetsime Nantes, kus käisime õe lemmikrestoranis söömas. Pühapäeva hommikul sõitsime vahetusõpilaste kogunemispaika. Kokkutulek toimus kirikus, mis oli natukene veider sellise ürituse jaoks.Sinna tulid õpilased, kes on Prantsusmaa lääneosas. Kõik õpilased pidid valmistama koogi ja pered valmistasid salatid. Süüa sai palju nagu YFU üritustel ikka. Nantes ma ei tea mis minuga juhtus, aga ma nägin Käroliisi( teist vahetusõpilast Eestist) ning hakkasin nutma. Nii veider oli rääkida jälle eesti keeles. Ehk seal kokkutulekul oli minul ja Käroliisil peaaegu kogu aeg silmad märjad.

Kolmas koolinädal on alanud.

Kooli minnes selgub, et toimub klassifoto pildistamine,mida mina muidugi ei teadnud. Kõigil oli ükskõik millised nad pildi peal välja näevad , seega tavaline nähtus-dressid. Peale selle sain veel teada, et pean sooritama prantsuse keele testi. Kooli juhataja tahtis mu prantsuse keele taset teada.

Olen saanud juba klassikaaslastelt kiita, et räägin prantsuse keeles arusaadavalt. Keeruline on minu jaoks see, et mehhiklanna ei räägi prantsuse keelt ja temaga pean ma inglise keeles rääkima. Seega kahe keele rääkimine ajab segadusse. Sel nädalal on toimunud eratunnid prantsuse keele õpetajaga ning selle tõttu pole ma tavalistes tundides saanud käia. 

Väike vahelepõik täna sööklas juhtunust. Istusin pika laua taga ning minu kõrval istusid vanemate klasside õpilased. Järsku hakkavad kõik kahvlite ja nugadega vastu klaase lööma. Nad tekitasid kõva lärmi,samal ajal, kui üks poiss pani valge kitli selga ja mingi asja pähe. Poiss tõusis püsti ja karjus üle söökla. Ega ma nüüd kõigest aru ei saanud mida ta rääkis. Midagi lõunapausidest ja reklaamidest. Pärast kogu söökla plaksutas ja karjus. Kõigile see igatahes meeldis. See selleks. Küsisin pärast teistelt, miks ta seda tegi. Neil pidavat olema nii, et klassi uus õpilane, peab tegema midagi tobedat. Prantslased.

Ei saa kirjutamata jätta, et läksin ajaloo/geograafia õpetajaga vaidlema, kui õpetaja väitis mulle, et Eesti ühines Euroopa Liiduga 2007. aastal...

  
Üks sõber üritab minuga vahel eesti keeles sõnumeid vahetada.
Tema kirjapildis: ( need sõnad on ta häälduse järgi ise kirja pannud)
Irmuss = hirmus
Mi dasatahat= Mida sa tahad?

Rohelise taustaga on minu oma

 "Comment on dit: tu es en estonien?" tõlkes: "Kuidas öelda: sa oled eestlane?"

Vahetundidel loeme lasteraamatuid

Koogid Nantes

Prantsuse keele eratunnid mehhiklannaga

Vahejuhtum sööklas

  

Kool ja klassivahetus

Salut!

Mis ma siis vahepeal teinud olen? 

  

Möödunud nädalavahetusel käisin isa töö juures, kus toimus ühe etenduse esitlemine. Tutvustati näitlejaid, tantsijaid, lauljaid. Laval mängiti erinevaid “sketše” tulevasest etendusest. Esietendus on 14.detsembril, mida lähen ka vaatama. Lisaks sellele käime me kõigil 12 etendusel, sest me hakkame abistama näitlejaid lava taga. Nagu ma aru sain, siis riietusega.Pärast esitlust oli joogi ja söögi aeg. Minuga tulid rääkima kaks tantsijat. Üks oli prantslane, kes oskas inglise keelt. Üllatav. Teine oli tantsija Brasiiliast.Kuna nad moosisid mu ära, et ma kauemaks jääks, siis küsisin esimest korda hostisalt, kas võin jääda kauemaks. Kuna see oli ta töökoht, siis ta lubas. Etenduses osalejad näitasid mulle pärast erinevaid ruume ja lavatagust ning viisid enda “majja”. Nad elavad kohe lava kõrval. Seal toimus neil pidu, kuna ühel näitlejal oli sünnipäev. Õpetasid mulle tantsusamme ning mängisin neile mitte hääles olevat klaverit. Väga meeleolukas õhtu.  

Algas uus koolinädal.

  Elu esimene saksa keele tund. Mind aga pandi B2 gruppi. Palju õnne, Hanna! Seal tunnis tundsin küll ainult taandarengut, kuna saksa keelt õppida prantsuse keeles.Miks mitte ?

Päeva keskel tuli juhataja tundi ja kutsub mind endaga kaasa. Tuleb välja, et pean klassi vahetama, kuna teises klassis on üks Mehhiko tüdruk, kes ei oska sõnagi prantsuse keelt. Mis mul muud üle jäi. Olin nördinud, kuna olin just leidnud mingi seltskonna kellega rohkem suhtlesin. Sain uue tunniplaani ja läksin Füüsika poolrühma tundi. Kui ma seda osa klassist nägin, olin küll kuri, et miks ma nii kergelt ennast lubasin teise klassi vahetada. Seal olid ainult poisid ja nad just väga jutukad polnud. Füüsika tunnis mängis klassikaline muusika ja kõik nikerdasid omaette. Põnev. Mina oma sõnaraamatuga. Selgus, et pidime tegema paaristööd ja ma läksin ühe poisi kõrvale istuma. Küsisin, kas ta räägib natuke inglise keelt , et mind aidata. Mis ma sealt ikka lootsin kuulda. Muidugi ei. Nii ma siis seal istusin, kuni üks hetk ta võtab inglise-prantsuse  tõlkija internetist ja kirjutab mulle, et talle ei meeldi inglased. 

Järgmine tund oli matemaatika uue klassiga. Matemaatika prantsuse keeles. Ei meeldi. Kõik tähistused on neil pahupidi. Õnneks teises poolrühmas olid jutukamad inimesed. Esimene inimene ,kellega sain puhtalt inglise keeles rääkida, oli mehhiklane.  Vähemalt üks inimene , kes teab, kuidas on olla uues kultuuris.

Täna jäin korraks saali üksi,kus õpilased istuvad vabal ajal ning ei läinud kaua aega ,kui  kaks poissi tulid minuga rääkima. See on juba teada mis küsitakse. “Kas sa suitsetad?”, “Miks sa Prantsusmaale tulid?  ja “Kas sul on poiss?” Peale seda viimast küsimust, küsisid nad veel lisaks: "Aga kas sul Prantsusmaal on poiss?" Prantslased...
 Täna käisin jälle koolisööklas söömas ning poole söögi pealt hakkas mingi vaikne pinin. See on nende tuletõrjealarm. See väga alarmi moodi ei kõlanud, kuid kõik läksid söögisaalist välja,olid minut aega õues ja läksid sööma tagasi.

Lisaks minu uues tunniplaanis, toimuvad laupäeviti ka tunnid. Laupäeval kell kaheksa on kehaline kasvatus. Kahju nendest õpilastest, kes sinna peavad minema.

See on isegi hea, et uues klassis ei oska keegi inglise keelt, kuna seda rohkem pingutan ma prantsuse keelega. Selle ühe nädalaga on tunda juba suurt edasiarengut. 

Näitlejad

Skype fantastilise nelikuga

Magustoidud koolisööklas

Koolitoit

Kooli spordiväljak

Ega ma siin Prantsusmaal normaalsemaks läinud pole

Place de la République

Esimene nädal.

   

  Tervitused Prantsusmaalt. Nädal aega veedetud Le Mans-is. Ma olen kindlasti julgem vigu tegema, kuna muudmoodi nende prantslastega suheldud ei saa. Kirjutan siis oma koolipäevadest. Esiteks on väljas väga soe,32 kraadi, mis on kurnav ning teiseks, ma saan tunnis väga vähestest sõnadest aru.  SVT(  Science de la vie et de la terre) ja Füüsika tunnis on väga keeruline. Tundides ma üldiselt tõlgin töölehtedelt sõnu.

  Üks päev lähen kooli ja olen rõõmus, et lõpuks tuleb selline tund kus ma ka midagi aru saan ehk inglise keel. Kell on kaheksa, tunnid peaksid algama ja õpetajat pole ega tule. Klassikaaslased ütlesid, et see on normaalne ning sellepärast nad inglise keelt ei oskagi. Ootasime koolis kaks tundi  ja läksime ajaloo klassi juurde. Jälle sama asi, õpetajat polnud. Sain koolis 3 h oodata, kuni esimene tund hakkas. Prantsusmaa. Ainuke tund, kus ma teistest rohkem teha oskasin, oli matemaatika. Kasutasin valemit, millest nemad polnud kuulnudki ja nüüd tahab kohe päris mitu inimest minu kõrval istuda matemaatikas. 

  Kehalises kasvatuses on siin kohustuslik ujumine ning valikuliselt:jõusaal, kergejõustik, tantsimine. Mina aga olen kehalisest aastaks vabastatud.

 See nädal käisin esimest korda koolisööklas. Alguses sai oodata 45 minutit järjekorras. Üks eine maksab 3.90 €, aga  valik oli see-eest väga suur võrreldes eesti koolitoiduga. Ma isegi ei jaksanud kõiki asju võtta seal, mis võis. Väike vahelepõik vestlusest söögilauas.Lauas istus peale minu 8 koolivenda.Kui siis ühel hetkel, üks võtab julguse kokku ja küsib: “Do you have a boyfriend?”  Arvasin, et see küsimus tuleb. Purustasin nende unistused nüüd.

 Koolis  tuli üks poiss mu telefoninumbrit küsima ning õhtul saatis sõnumi, kas ma saaks talle inglise keelt õpetada. Siit veelkord tõestus, et nad ei oska inglise keelt või oli see lihtsalt "pick-up line".

       Koolist:

•  Enamus õpilasi suitsetab. Praegu tean ühte enda tutvusringkonnast, kes ei suitseta.
• Mõned arvasid , et Eesti asub Aasias, kuskil India kandis.
• Paluvad tihti , et ma räägiks eesti keeles ja vene keeles.
• Õpetajad ei ilmu tihtipeale tundi.
• Õpilased tundi ei hiline.
• Telefone tohib kasutada ainult kohviku juures, isegi mitte koridoris.
• Puudub koolivorm. Võid käia ka dressides.
• Minu koolis õpib 2500 õpilast.

Kehaline kasvatus

Koolitoit

Minu hostõed: Maeva, Anais ja Tiffen

Poekülastus. Esimene koolipäev

Esimene poekülastus. Hoidsin ennast tagasi ja piirdusin ainult asjade vaatamisega. Tegime mulle kohaliku telefonioperaatoriga lepingu üheks aastaks. Saan nüüd piiramatult smse saata prantslastega.Suundusime toidupoodi, kus müüdi KÕIKE. Ma olin nii segaduses kui pidin kooliasju ostma. Näiteks vihikud on täiesti erinevad . Neil pole ruudulised ega joonelised, vaid selline vahepealne variant ehk minu jaoks sigrimigri.   Lõunaks sõitsime kesklinna ning sain endale aastaks trammikaardi. Õhtuks sõitsime linnast välja, veel suuremasse ostukeskusesse. Kujutage ette, et olete toidupoes, mis on sama suur kui viis Rocca al Mare prismat. Võimatu midagi üles leida. Kuna ma veel prantsuse toitudega hästi kursis pole, hakkas pere mult küsima, et mis liha ma tahan süüa.Hakkasid mulle seletama ja seletama, aga ma ei saanud midagi aru ja kui nad neid juba jäljendama hakkasid, sain ma aru, et juttu on jänesest ja hobusest. Seejärel said nad mu näoilmest aru, et neid ma süüa ei taha. 

Le Mans-i Galeries Lafayette

Nii müüakse poes koeri

 KOOL, KOOL, KOOL

 

Ärkasin hommikul üles,liblikad kõhus, mind ootas ees esimene koolipäev. Jõudsin kooli ja panin rinnale YFU märgi, et olen vahetusõpilane. Need pilgud, mis ma sain-täpselt nagu filmis. Mind vaadati ja siis sosistati omavahel. Läksin kooli juhataja juurde ja sain temaga tuttavaks Järgmisena juhatati mind klassi. Valisin endale koha ja minu kõrvale istusid kolm noormeest. Esimene asi mis nad mulle ütlesid oli: “Welcome!”  Peale seda küsis üks poiss: “ Do you smoke?”  Pean mainima, et Prantsusmaal on väga tavaline , et kõik suitsetavad kooli ees. See on neil nagu ajaviide vahetundides. Seejärel aitasid nad mind tunniplaani täitmisega ja kutsusid peale tundi endaga kaasa. Tutvustasid mind koolis erinevatele inimestele ning näitasid koolimaja. Nende inglise keel on  nagu on, aga me saime omavahel räägitud.  Kuna täna tunde ei toimunud, viisid nad mu kesklinna, kus käisime niisama ringi. Nad on väga vaimustatud, et ma klaverit oskan mängida ja vene keelt räägin.  Klaveriga seoses veel see, et koolis on selline suur avatud osa, kus õpilased vahetundidel aega veedavad ning seal on klaver. Pidin neile lubaduse andma, et üks päev ma mängin seal.  Nüüd olen kodus, tegin esimest kodutööd ja ootan huviga järgmist koolipäeva.

 

Minu väike keele arusaamatus ka:

Sõime õhtusööki ja ma ei jaksanud teist portsjoni võtta ning isa küsib: “Hanna, c’est n’est pas bonne?” ( tõlge: "Hanna, kas see pole hea ?") Mina targalt vastan: “Non.” Isa naerab ja siis ma sain aru, et väljendasin ennast valesti.

P.S Kõikidel andmetel, mis on koolis, oli minu nimi KARUSAAR HANNA. Niiet saagem tuttavaks.

Lennujaam ja Yfu seminar

  Ongi käes. Olen kohal. Uskumatu.Tasapisi jõuab juba kohale, millega olen hakkama saanud.

 Lennujaamas tegid sõbrad väga armsa üllatuse. Nii hea meel oli, et nii paljud leidsid sellisel ajal energiat tulla. Seega suur-suur aitäh Teile! Vaadake kindlasti videoklippi!

Käroliis, mina, Elise

 

   Jõudsime Prantsusmaale , saime õnnelikult oma kohvrid kätte ning nägime esimest vabatahtlikku, kes meile vastu oli tulnud. Esimesed põsemusid sai vahetatud ning suundusime rongijaama TGV-ga sõitma. Rongis kohtasime prantslast, kes jäi meie vestlust kuulama ja küsis kust me pärit oleme. Selgus, et tema käis eelmine suvi Tallinnas ning talle väga meeldis seal. Maailm on ikka väike. Rongiga jõudsime Bapaume, kus ootasid meid järgmised vabatahtlikud. Autoga viidi meid koolimajja, kus toimus 28-31 august samalaadne üritus nagu Eestis ELO (eelorientatsioon). Räägiti prantsuse koolisüsteemist, YFU reeglitest jms. Kohtasin seal prantslast, kes on käinud Eestis vahetusõpilaseks ja elanud Nõmmel ning saime rääkida eesti keeles.

 

  See oli naljakas, kuidas me rääkisime soomlastega koos olles eesti keeles ja nad mõistsid seda rohkem kui me arvata oskasime. Ja kui meil oli juttu ühest soomlasest, kes juhtus olema ühe tüdruku sõber, siis ta küsis , et millest te räägite ning Elise (vahetusõpilane Eestist) ütles talle rahulikult "We are talking about Soomaa, it is a place in Estonia." Mina ei suutnud naeru tagasi hoida ja kõndisin poole õhtusöögi pealt saalist välja ning seda situatsiooni oli juba natuke raskem Elisel soomlasele seletada, miks ma naerdes ära läksin.

Esimene TGV sõit

  Muidu paluti meil eestlastega rääkida inglise või prantsuse keeles, et kõik ikka aru saaks. Kõik vahetusõpilased on väga-väga sõbralikud ja tulid kohe ise rääkima. Ja juba jõudiski kätte see päev, kui oli aeg kohtuda hostperedega. Me olime Elisega hommikul nii närvis, kuna väga paljud olid hommikul busside ja rongidega ära läinud, aga meie pered oli otsustanud meile ise järgi tulla. Varsti oligi see hetk käes kui kohtasin oma uut perekonda. Kolm õde ja isa tulid mulle vastu. Bapaume-st sõitsime Pariisist läbi ning läksime külla nende peretuttavatele. Esimene korralik prantslaste õhtusöök söödud, mis kestis 4,5 tundi. Üritan tasapisi õppida uusi sõnu, aga need on nii sarnased kõik. Kõige väiksem õde ei saa üldse aru , miks ma temaga rääkida ei oska ja siis ta aina seletab ja seletab mulle midagi.  Perega veel palju rääkida ei saa, kuna mina ei oska prantsuse keelt ja nemad ei oska üldse inglise keelt. Seega mina aina puterdan oma lihtlausetega. Linnaga lähen tutvuma homme, seega järgmises postituses oskan veidi rohkem linnast ja perekonnast rääkida:)

Kohustuslik pilt, mis ma Pariisis teha jõudsin

Bientôt

Hanna

Mis saab edasi?

Hanna pakib...


juba 4 tundi....

Tervitades,
Janno